Powered by Blogger.

UPDATE

Hello!
Lõpuks ometi üks outifit postitus üle pika pika pika aja (mulle tundub, et sedasorti lause on juba kõikide mu viimaste postituste sissejuhatuseks, aga see on nii tõsi!). Üks suur põhjus, miks siia aina vähem ilmub outfiti postitusi on tegelikult seotud piltide töötlemisega. See on minu jaoks lihtsalt selline struggle!!! Kuidagi nii palju lihtsam on töödelda 1-2 pilti Instagrami kui 5-7 pilti blogi jaoks, mis peaks kõik veel omavahel kokku ka sobituma. Kuigi nende piltidega oli mõnusalt lihtne, siis näiteks ei saanudki ma ühe fotosessiooni pilte selliseks nagu tahtsin (puhas töötluse struggle) ja nii jäidki pildid nii siia kui Instagrami postitamata. Lihtsalt mõnikord on see selline peavalu, et ainuke mida ma saavutan on raisatud aeg ja paha tuju.

Küll aga olen ma väga rahul selle fotosessi piltidega. Ma olen juba nii kaua oodanud, et kanda oma uusi kevad-suviseid riideid ja neid outfitte ka siin jagada! Muideks enamuse olen skoorinud yaga.ee-st, juhhuuu karantiin ja minu sisemine interneti shopahoolik! See hall T-särk on mu üks hilisemaid võite, lihtsalt vaadake kui meedikule omane see on, idekas! 


Samuti tahtsin uhkustada oma ülilahedate sünnipäeva kinkidega! Esiteks minu uhiuus ja üliäge rebase kujutisega Emma Lepperamanni seljakott! Mu parimal sõbrannal on täpselt samasugune siili kujutisega isend (kutsume teda hellitavalt Jaaniks), nüüd sai ka tema parima sõbra rebase näol, kellel nimeks on üllatus, üllatus- Rein. See seljakott on reaalselt üks kõige mugavamaid kotte, mida ma oma elus kandud olen, nii nii õnnelik selle üle!

Teisi kingitusi pole küll otseselt piltidel näha, aga sellel aastal võtsin vastu otsuse ennast meigi valdkonnas ennast veidi harida. Lasin endale kinkida veidi mineraalkosmeetikat ja korralikud meigipintslid (PS! ülihea nipp kui tahad saada asjalikke kingitusi: ütle sõpradele otse mida tahad, nii on neid kingi mõtlemise vaev väiksem ja ise pole pärast pettunud). Kuna oma eelnevas meigirutiinis kasutasin põhja tegemiseks vaid bronzerit ja highlighterit ja kogu meigi sain tehtud 3 pintsliga (aasta ilublogija), siis võite ette kujutada kui palju jonnimist ja segadust minus uue meigirutiini omaks võtmine tekitas. Tollel päeval enne pildistamisest käisimegi sõbrannaga põhitõed üle ja sain oma uute meigiasjadega rohkem tuttavaks. Pikk tee on veel minna, aga ma olen väga tänulik, et sõbranna alla ei andud ja edukalt saime koos essa meigi tehtud! Aitäh!!! Hahahha meigipintslitega seoses- kuna osad pintslid olid puudu, siis arvasin et olen hullult kaval kui tellin need odavamalt instenetist. Jokes on me, sest hiljem selgus, et tegemist oli USA lehega, ehk koos tollimaksude ja paki toomisega koju maksin mõnusalt hoopis juurde, vähemalt on ülimõnusad pintslid (#ecotools)! 

Oh, ma olen nii elevil, sest mul juba mitu kleiti ja outfitti soolas, mida tahaks siin ka jagada!
Seniks aga cheers ja nautige päikest! 


Hello 26!

Hello!
Need, kes mind ka mujal sotsiaalmeedias jälgivad, teavad, et esmaspäeval tegin maakerale jälle ühe tiiru peale ja sain aasta vanemaks. Selle puhul võtsin vastu juba traditsiooniks saanud väljakutse, kus igal ärkvel olnud tunnil tegin hetkest pilti, et niimoodi kogu päev üles jäädvustada. Oi kuidas ma seda nautisin, lisaks tavapärastele piltidele jagasin Instagrami storys selle päevaga seonduvalt ka muid asju, nt TikToki jaoks õpitud sünnipäeva tantsu, sest vähemalt üks kord aastas võib oma Instagrami story täiiiiega üle koormata. 

Kuigi Corona ja karantiini tõttu läks esialgne sünnipäeva pidamise plaan vett vedama, ei saa ma sugugi nuriseda, sest mul oli oma perekeskis ääretult tore ja ilus päev, kus tundsin ennast nagu printsess. Aitäh! <3

KARANTIINIELU

Hello!
Mulle meenus, et ma pole siia nii ammu lihtsalt elust-olust kirjutanud ja nö lobapostitust teinud. Aga kuna praegune olukord annab kõvasti aega juurde igasuguste varasemaste väljaskäimiste ja tegevuste kõrvalt, siis siin ma olen ja teen väikese kokkuvõtte senisest "karantiinielust"!


Kohtumine oma naiseliku väega

/Palun postitust lugedes avatud meelt!/ 

Hello!
Ma kogesin hiljuti midagi imelist ja seepärast tahaksin oma mõtteid ja tundeid ka siin jagada. 
Lisaks vaikselt jooga harrastamisele, olen paralleelselt katsetanud ka erinevaid mediteerimise viise. Oh ma mäletan seda aega (mis tegelikult oli alles üsna hiljuti), kuidas ma mõtlesin, kui raske on istuda ja pea mõtetest tühjaks teha ja lihtsalt olla. Little did I know, et meditatsioone on nii palju erinevad (ja mul veel nii nii nii palju avastada) ja täna, pool aastat hiljem ei meeldi mulle endiselt mulle istuvas meditatsioon, sest mul läheb süda pahaks ja siis hakkab selg valutama ja mis kõik veel. 

Aga nädala eest kogesin ma midagi hoopis teistsugust ja vägevamat. Ühel päeval sotsiaalmeedias scrollides jäi mu pilk ühele üritusele pealkirjaga Naistepäeva eri- väering. Kuna korraldajaks oli mu suurepärane BBTRS juhendaja Kati oma uues mõnusas kohakeses HingamisRuumis, siis ei kahelnud ma hetkegi (kuigi mu eelmine meditatsioon lõppes sellega, et oleksin äärepealt joogamati täis oksendanud), kuna tunnen Katiga ennast väga turvaliselt. Ma lihtsalt teadsin, et ma tahan seal osaleda ja mul on seda kogemust vaja. 

Tegemist oli väikeses naistegrupis läbiviidud hingamisseansi/meditatsiooniga, kus läbi naise olemuse arhetüüpide väestamise ja tasakaalustasime oma naiselikku energiat. Tagasi vaadates on kuidagi eriti naljakas mõelda, et tegelikult oli minuga ruumis veel 6 inimest, aga hingamisseansi ajal oleks ma seal justkui üksi olnud. 


Mäss

Alljärgnev tekst on kirjutataud mõned päevad tagasi. 
Tänaseks tunnen ennast juba palju paremini, sest alljärgnev postitus aitas vabastada neid mõtteid ja emotsioone, mida keha ja hind tegelikult ei vajanud. 
///

Hello...
Long time no seen...

Viimased kuud on möödunud kuidagi selle tähe all, et ma justkui tahaks midagi blogisse kirjutada, aga ma nagu ei oska või ei tea täpselt millest. Ühtepidi juhtub elus koguaeg midagi, teistpidi tundub  kõik kuidagi tavaline või siis selline, mida ma pole valmis jagama või lihtsalt ei taha jagada. Ühest küljest tahaks jagada endise entusiasmiga outfite ja reisipostitusi, aga kuna mu praegune elu kulub üsna suurel hulgal tööle, siis esimesed kapist leitud riided või bussisõit tööle ei tundu just kõige ahvatlevam asi mida rääkida. Ja kas teisest küljest ongi neid outfiti postitusi üldse vajagi? 

Kuigi ma üldiselt arvan, et mu eluteele paisatud raskused on mind pigem tugevamaks muutnud, siis paaril viimasel kuul tunnen end nende tõttu hoopis nõrgemana. Ma olen hetkel nagu õrn klaaskuul, mis vale liigutuse puhul võib tuhandeks killuks kukkuda. Kõik need negatiivsed kogemused kokku on mind pannud kahtema mu enseväärtuses ja pannud nägema pooltäis klaasi (mille nägemiseks nii palju pingutnud olen), pigem pool tühjana. Mul on tekkinud ärevushood, mis esialgu on veel üsna väikesed ja ohjeldavad, aga nad on olemas, jällegi minu jaoks üsna uus asi, sest pigem olen varasemalt kokku puutunud depressivsete langustega, mitte niivõrd ärevushäiretega. 

Üks päev avastasin ennast taaskord mõttelt: ma pean nägema vaeva, et olla millegi vääriline. Ja seda pea igas olukorras. Ma pean tegema kõvasti tööd, et lubada endale üksinda koretris elamist ja reisimist, mis kõige hullem, ainult niimoodi (rassides) tunnen, et olen need päriselt ära teeninud. Ma pean olema parim või väga hea, et saada enda poolt tunnustust ja tunda, et olen selle ühiskonna vääriline, et ma olen... parim, eriline... sest keskpärane ju omaetigi ei sobi. Aga mis oleks, kui viskaks selle orja moodi mõtlemise peast ja prooviks ennast rohkem väärtustada, ilma, et peaks esmast kannatama?

Ja siis muidugi veel üks eriti hea auku tõmbaja- ennast teistega võrdlemine . See võiks ja peaks eksiteerima ainult sellisel kujul, et teistest inspiratsiooni saada. Mis aga tegelikuses toimub? Mingi seletamatu jõud paneb mind uskuma, et teised on paremad, ilusamad, andekamad, targemad jne. Ja mina, mina olen mitte keegi, mitte piisavalt hea, ilus, andekas ja tark. Sellel võrdluse jõul on nagu suured tugevad käed, kes sikutavad sind nii kaua jalgeist kuni lõpuks lõpetad augu kõige sügavamal põrdal, kust sa just eelnevalt olid suure jõuga juba peaaegu välja roninud. Kui halb. Ja samal ajal ma tean, et sotsiaalmeedia ja fassad mida inimesed loovad on üks kaunis illusoon, aga ikka tunub see vahel nii reaalne nagu miraaž kõrbes. Midagi, mida pean endale pidevalt meelde tuletama, ka seda, et mitte oma enda illusiooni lõksu langeda.

Mu sees toimub mäss. Mäss nii üldiste tõekspidamiste vastu kui ka mu oma enda peas tehtud reeglite vastu. Näiteks: mul blogist leiab enamasti ilu-/outifi-/ ja reisipostitusi, seega olen ennast nende järgi justkui lahterdanud ja endalegi aru andmata otsustanud, et teised teemad siia ei sobi. Nagu päriselt? Kes mind tegelikult keelab millest, kui tihti ja kui palju ma postitada võiks- ainult mina ise. Mul on teatud asjadest kujunenud selge ja kindel visioon, et just nii peab olema, siis on ilus ja hästi tehtud. Äkki võiks proovida nüüd vähemalt mõneski asjaki vähe vabamalt võtta, teha meelega vigu ja nautida protsessi? Kõlab päris hästi. Kas ma sinna ka päriselt jõuan- see oleneb ilmselt sellest, kui tugevat lainet tekitab mäss mu sees, mis lootuse purjekat edasi kannab. 


Back to Top