Powered by Blogger.

Simple Outfit Post


Puhkame hetkeks kogu nendest uue riigi emotsioonidest ning teeks vahelduseks ühe tavalise outfiti postituse? Tegelikult on see ikka päris eriline postitus, sest nende piltide autoriks on Maris, kellega me teame üksteist juba algkooli ajast ning veetsime hulga aega koos keskkoolis käies. Maris elab alates kevadest siit vaid u 2 tunni kaugusel põhja pool, seega on mul siin üks väga hea ja lähedane tugipunkt, kui peaks raskeks minema. Marisel oli kaasas ka uus objektiiv, millega tulid nii ilusad pildid, seega kaalun väga tõsiselt ka endale selle soetamist, kuigi sellise tempos raha kulutamisega, nagu juhtus eile meigipoes, ei jõua ma vist kuigi kaugele.
Umbes selline outfit on siin üsna igapäevaseks saanud, sest see on minu jaoks enam-vähem ainuke viis, kuidas ilmaga toime tulla, hetkel on mul ikka väga hea meel, et ostustasin kolm paari lühikesi pükse kaasa võtta. Muidu üsna tavalist riietust kaunistasin aga oma uue Kuma liblikaga, mille ostsin spontaanselt sellel päeval, kui perega Teletorni külastasime, mulle nii nii meeldivad need värvid ja aeg-ajalt hoian nendel nunnudel ikka silma peal, sest mulle meeldib näiteks ka SEE liblikas ja SEE ja SEE ka! Mina aga lähen nüüd reisiplaani viimistlema ning asju pakkima, sest juba HOMME sõidan ma täiesti üksina Skopjesse, Makedooniasse nädalavahetust nautima! Rohkem sealsetest seiklustest juba uuel nädalal!
Cheers! 

Top: From Konya/ Shorts: Prmark (Sheffield)/ Sunglasses: New Yorker/ Bracelet: from Barcelona/ Watch: Rich Gone Broke/ Brooch: KUMA / Backpack: LC Waikiki (Konya)
Photos by Maris 

Greek Hospital


Eelmisel esmaspäeval oli mul tutvumispäev Papageorgiou üldhaiglas, mis sujuvalt muutus üle esimeseks praktikapäevaks. Ütlen kohe ruttavalt ette, et arvatavasti hakkab haigla postitusi vähe (kui üldse) olema, sest patsientidest ma ei taha ja suurelt osalt ka või rääkida ning kogu üldise info ja emotsioonid proovin selles postituses välja tuua. Niisiis on tegemist haiglaga, mis on minu elukohast (kesklinnast) u 40 minuti bussisõidu kaugusel ja tegemist on ikka päris piraka asutusega. Kui ma õigesti aru sain, siis haigla saadi valmis 2000 aastate alguses ning tegemist oli (võimelik, et ka praegu) poolenisti riikliku ning poolenisti erahaigla, tänu sellele pidid sinna tööle võetav personal valdama ka kõik mingil tasemelt inglise keelt ja just sellepärast saadetakse pea kõik Erasmuse meditsiini ja tervishoiu tudengid just sellesse haiglasse praktikat tegema. Minu osakonnaks on EMO (erakorraline meditsiini osakond) ning osakonnad, mis jäävad EMO alla (nt päevakirurgia), esmaseks prioriteediks on siiski teha praktikat EMOs, kuid kuna selles haiglas on EMO avatud 24 h iga 4 päeva tagant (koorumust jagatakse 4 suure haigla vahel, kes siis vastavalt graafikule katavad kordamööda kõiki päevi), siis tulebki mul peaagu pooled päevad kuskil mujal veeta. Haiglas käin 2 korda nädalas ning üks päev on u 8 tundi pikk, kuigi koormus on võrreldes teiste praktikatega väiksem, siis tuleb mul tänu kaugele vahemaale ärgata igal praktika hommikul kell 5.50, sest vahetus hakkab kell 7.30. Kui Eesti haiglates on pigem kombeks 12 tunnised vahetused (juhtub ka 8 tunniseid), siis siin tehakse pigem 8 tunniseid vahetusi, EMOs lausa nii, et hommikune ja öine meeskond on samad (ehk 8 tundi hommikul tööd, 8 tundi lõunal vaba ja 8 tundi öösel tööd). Minu jaoks on tegemist ka ühe suurima EMOga, kus ma üldse kunagi olnud olen. 
Minu esimesed kolm päeva on olnud eee huvitavad?, näiteks on juba kaks inimest minuga vene keeles rääkinud, nad ise väidavad seda mitte eriti oskavat, kuid minu tasemset on nad  kõvasti üle. Enne haiglasse minekut kuulsin Kreeka haiglatest pigem õudusjutte, eriti hügieeni osas, nii palju kui mina olen hetkel näinud, siis selles haiglas (mis peaks olema üks parimatest selles linnas) on varustus hea (kuigi kindad võiksid olla paremast materjalist ja saadaval erinevates suurustes), kuid hügieen on nii ja naa, oleneb väga õest ja arstist, olen näinud nt väga usinat kinnaste kasutamist kui ka mitte üldse kinnaste kasutamist, mis vere võtmisel jne on tegelikult nr üks asi, mida peab tegema, seega kui keegi hakkab teilt kunagi verd võtma või süsti tegema ilma kinnasteta, siis teil on õigus kaitsta oma keha ja tervist ning paluda õel/arstil kindaid kanda, uskuge mind, te ei kujuta ette, mida õed nende näpukestega on kõike näppima pidanud. Samuti on siin kasutusel mõned teised võtted nt EKG (näitab südametööd) tegemisel ja verevõtmisel, mis mulle koolis õpetatud põhjal ei ole just kõige korrektsem tegevus. Samuti loetakse ka veresuhkru ühikuid teistmoodi (nende ühikud tuleb jagada 18-ga, et saada meie ühik), mis on segadustekitav, kuid õnneks Türgi praktika õpetas mind sellega toime tulema. Samuti oli minu jaoks EMOs olev inimeste järjekord meeletu, ausalt, Eesti EMOd on selle kõrval puhas paradiis, kui hakkasin lähemalt patsiente jälgima, siis väga väga väga paljud olid tegelikult seal kaebustega, millega meie riigis võiks ja peaks tegelema perearst, siin rääkis mulle üks õde, et paljudel kas pole paerearsti või on nendega mingi muu häda, igastahes tulevad inimesed kõik EMOsse ja koormavad personali oma väikeste muredega ikka mõnuga üle, nt külmetushaigus, maha tulnud varbaküüs ja põiepõletik pole probleemid millega EMOsse joosta, EMO on mõeldud erakorralisteks tõsisteks juhtumiseks, nagu näiteks luumurd, sügav haav, mis vajab õmblemist või infarkt. Minu jaoks oli naljaks ka see, et patiendid, kes saabuvad kiirabiga, ootavad täpselt samamoodi elavas järjekorras, v.a need, kelle seisnud on tõesti kriitiline. Niisiis tööd ja sagimist on EMOs palju ning kuna ma kohalikku keelt ei valda ja mul on iga päev uus juhendaja (vähemalt sellel nädalal oli), siis on iga päev kui uus väljakutse ning raske on kuskile jaole saada, kuna juhendaja ei tea milleks mina võimeline olen ning mina ei saa keelebarjääri tõttu aru, mida täpselt tegema peaks, seega ilma ilustama on mõni päev kohe väga raske ja üksildane, kuid alla ma ei anna ning üritan ikka päev korraga edasi liikuda!
Cheers! 

PS! Kui tahate näha haiglat ja EMO ka oma silmaga, siis kindlasti vaadake minu viimast VLOGi


50% Good Colour Party


Yassas!
Esimese nädala lõpus toimus Thessas värvipidu, mis on vist kuulus kui mitte üle ilma, siis Euroopas küll, minu teada on neid isegi erinevaid versioone- küll mängib DJ lihtsalt muusikat ning iga tunni tagant visatakse õhku värvilist pulbrit, küll korraldatakse jookusüritusi jne. Seekord oli tegemist selle esimese variandiga ning kuna ma polnud kunagi ühelgi sellisel üritusel käinud ja tahtsin minna, siis mõtlesin seda just Kreekas- pühapäev oli mul niikuinii täiesti ilma plaanideta. See mõte minekust oli kokkuvõttes umbes 50% hea idee, sest meie (ma läksin sinna koos oma toakaaslase Myrtoga) sekeldused hakkasid juba bussipeatuses, mil saabus buss, mis oli paksult täis noori, kõik nagu ühe vitsa järgi riietatud valgesse pluusi ja teksastesse (valge värv oli üritusel enam-vähem kohustuslik). Kuna pidu toimus linnast väljas, kahe bussisõidu kagusel (u 40-60 minutit), siis võite ise ette kujutada kui tore ja kui palju õhku ning trügimist seal bussis oli, arvestades seda, et kraadiklaas näitas väljas pea 30 kraadi sooja. Okei, bussisõit bussisõiduks, proovisime selle kogemuse unustada ning liikusime kiirelt sissepääsu poole, sest kell oli peagi täistundi tiksumas, mis tähendas järjekordset värvisadu, reaaslsus oli aga see, et jõudsime vaevu kohale alles järgmiseks värvisajuks, sest järjekorras tuli seista pea tund aega, umbes nii hästi see üritus korraldatud olidki. Peale kogu seda ootamist olime siiski elevil saades kätte oma pulbrikoti, tahtsime mõlemad vähemalt ühe juurde osta, aga see järjekord oli veel pikem kui eelmine, niiet suundusime rahavamassi tantsima (et ikka võimalikult värviseks saada). Ausalt, muusika oli hea, kindlasti üle keskmise ja need värvid, eriti ühise viskamise ajal, olid ka väga super lahed (okei, esimene minut tundub natukene. nagu kohe hakkaks ära lämbuma selle tolmu sisse, aga hei, ise ma sinna ronisin), aga need inimesed minu ümber ei olnud just kõige parem seltskond. Nagu arvata võis, siis oli kohale tulnud väga, väga palju teismelisi (ma pakun et u 90% olid alaealised), mis tähendas väga palju trügimist, koolikotiga virutamisi, seljaselamisi ja veepudelite tühjendamist täiesti võõraste inimeste peale ja kogu nende tühjade värvikottide maha loopimist. Ma ei ole ammu käinud sellisel üritusel, kus oleks olnud nii palju teismelisi ja kohe kindlasti üritan ma neid nüüd vältida, aga nagu ma ütlesin ka vlogis, inimesed on erinevad ja üldiselt ei mul endast noortemate inimeste vastu midagi, ma tean ju ise ka väga toredaid teismelisi, aga ausalt, selle 2 tunni jooksul jõudsin ma nii mõnegi peale midagi mitte just kõige ilusamat eesti keeles käratada. Ja õhtu lõpetuseks ootas meid ees muidugi kenasti täispressitud buss tagasi koju. Niisiis lühidalt öeldes minu esimese vabaõhu peo kohta- loved the colours, liked music and hated the crowd! 
Uute seiklusteni!
Cheers!

Welcome to Thessaloniki!


Umbes nädal aega tagasi alustasin uue seiklusega Kreekas, mõtlesin, et seekord prooviks selle kohta rohkem blogida (ja endiselt ka vlogida), ma küll ei saa midagi lubada, but I will try my best!
Kreekasse, Thessalonikisse sattusin jällegi läbi Erasmus+ programmi ehk kolmas kord on mu rõõm ja kohati ka mitte nii suur rõõm kogu progressi läbi teha, ka seekord olen haiglas praktikant, millest tuleb juttu tulevates postitustes. Enne esimest päeva haiglas oli mul aga tervelt nädal aega kohaliku eluga natukengi rohkem harjuda, kuigi kultuur on kohati Türgi omaga päris sarnane, siis hoolimata sellest usun, et üllatusi jätkub veel kauaks. 
Kindlasti meeldib mulle siinne ilm, sest viimased nädal aega on paistnud päike ning väljas on 25-30 kraadi sooja, kohalikud küll ise räägivad sügise tulekust, kuid mul on veel vägagi kesksuvi! Linn ise meenutas mulle esmalt segu Rumeeniast ning Türgist, tegelikult on Lõuna-Euroopas ehitised vist kõik üpris sarnased (?), nii nagu meil on tavaks Põhja-Euroopas. Elu teeb lihtsamaks ka kohalik raha, milleks on eurod- ei mingit arvutamist ja kursi muutmist enam (jess), seevastu pean esimest korda elus harjuma kreeka tähtedega, mis osaliselt on sarnane vene tähestikule ja teeb lugemise (ja peaaegu mittemillestki arusaamise) tunduvalt lihtsamaks, kesklinnas on palju silte ka nö tavaliste tähtedega ja inglise keeles, samuti osatakse siin tunduvalt paremini inglise keelt kui seda oli Türgis või Tšehhis-siiski tasub meeles pidada, et tegemist on ka turistilinnaga. Ka söök on siin sarnane nii meie toidulauaga, kui ka Türgi köögiga, siiski pole ma mitte kusagil mujal näinud tudengitele tehtud sööklat, kust saab tasuta hommiku-, lõuna-, ja õhtusööke ja seda IGA PÄEV! Täiesti normaalne on ka see, et kohvikusse maha istudes tuuakse esimese asjana laule TAUSTA vesi ning üldse on siin üks super lahe tänav (mida mina kutsun hellitavalt söögitänavaks), kust saab suure puuviljasalati 2.50€ ning suure pitsatüki 0.80€ eest! Sounds like heaven right!? Siiski on toidu ja ostlemise poolel ka omad vead, näiteks on toidupoed ja osad söögikohad pühapäeviti suletud, sama kehtib väikeste poekeste j kohta ka iga päev siesta ajal (kell 15.30-17.00) ja liha on siin kallis, tudengi jaoks väga kallis (kõige odavam vorstipakk, mis ma leidsin oli vist 1,50€), aga hei, sööklast saab tausta süüa! 
Seega minul on elu koduigatsuse hoogude vahel (natukene tahaks juba koju) ilus- päike paistab ja kõht on täis!
Cheers! 



Cherry Bomb

CLICK HERE FOR ENGLISH VERSION

Kui eelmine kord kirjutasin, et muutsin oma suve lõppu vürtsisemaks ühe vahva pildistamisega, siis paar päeva enne pildistamist käin üle tüki aja juuksuris ka juukseid värvimas, mis oli omamoodi uus kogemus. Mul olnud väga pikka aega arvamus, et mul pole vaja juuksuris käia, sest tädi lõikas kenasti juukseotsi (millega, ta sai väga kenast hakkama) ja noh... juukseid värvisin ma ise. Ühel hetkel aga mõtlesin, et võiks ikka oma juustele natukene head teha ja niimoodi lasingi seekord juukseotsi blondeerida ühes väga heas salongis, mis andis tunduvalt ilusama ülemineku, kuigi minu jaoks jäi alguses blondi liiga väheseks. Peale värvimist tabas mind aga ootamatu olukord, kus juuksur pakkus, et ta lõikab siis juuksed juba veits järku (mul olid juukseotsad ühel tasandil)- kuna värvi tulemus pidi niimoodi parem välja tulema, siis lubasin käärid käiku lasta. Ja nüüd mulle tunduvadki endale juuksed palju lühemad, mis tegelikult andis juustele ka kohevust juurde ja peale mõningast harjumist on täitsa toredad. Kuigi alguses ei olnud ma rahul värvi ning hinnaga (ootamatult kulus raha väga palju, arvatavasti värvi tõttu), siis tegelikult on aeg-ajalt ikkagi mõnus tuututamas käia ja kindlasti leidub ka odavamaid ja häid salonge, kuhu järgmine kord pöörduda. Niimoodi tuulutamas käies ostsin ühel teisel päeval endale ka uue vinge body, mille üle on mul ääretult hea meel ning mille muidugi kohe Kristeli pildistamise kaasa võtsin. Ja nüüd jagangi teiega pilte pildistamise teisest ehk viimasest osast! Varsti-varsti rohkem jutte juba Kreekast!
Cheers!

Body: Crop/ Jeans: Primark (Dresden)/ Jacket: Pull&Bear/ Sneakers: Primark (Dresden)/ Necklace: Väike Ingel+DIY/ Watch: Rich Gone Broke/ Bracelet: SECO
Photos by Pahkelphoto
Back to Top