Powered by Blogger.

Next Stop: Meteora & Olympus


Hello!
Kas olete esimeseks põhjalikumaks Kreeka ringreisiks valmis? Mina igastahes olen ja loodan, et sellised postitused pakuvad teile huvi ning loodetavasti on abiks nii mõnelgi reisi planeerimisel. Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis eelmisel nädal tuli mulle peiks külla ning selle puhul otsustasime Põhja-Kreekas veidi ringi reisida. Nädalasse mahtus nii matkamist kui ka lõõgastust ja täna tulebki juttu just matkamise poolest. 
Have fun! 

Asukoht:
Meteora kanjon (Kalambaka küla) ja Olympuse mägi (Litochoro küla), Kreeka 

Reisi kestvus:
Mõlemas kohas olime ühe öö. 

Sihtkohta reisimine:
Meteora: Meteora oli meie reisi esimene sihtpunkt, sinna liikusime rongiga Thessalonikist. Esialgne plaan oli osta piletid internetist, kuid seda süsteem meil teha ei laskunud (näitas, et justkui oleks piletid väljamüüdud), seega otsusasime minna riski peale ja osta piletid rongijaamast, õnneks olid need saadaval (noorele 18€ ja üle 24-aastasele 24€), ka ülejäänud piletid ostsime kõik kohalikest rongijaamadest. Rongid ise olid tavalised, juhtus, et kohati väljast soditud, kuid millegipärast ei pidanud nad oma ajagraafikutest kinni, näiteks oligi meil Meteorasse sõites vaja ümber istuda Paleofarsaloses, kus tänu esimese rongi hilinemisele oleksime pidanud ootama 15-20 minutit, kuid ootasime 45-50 minutit, sest ka teine rongi jäi hiljaks. Sellel leheküljel SIIN on toodud välja kogu peamine info Meteora kohta, ka transpordi osa. 
Litochoro: Meteorast suundusime otse Litochorosse, mis jääb Olympuse idapoolsele mäejalamile, meie valikuks osutus ainuke nö otserong, mis läks kella 8 aeg hommikul. Tegelikuses tuli jällegi ümberistuda Paleofarsaloses, kus siis 10-15 minuti jooksul tuli uus rong, mööda sõitmist Paleofarsalosest karta ei tasu, sest antud puhul on tegemist lõpp-petausega, kus kogu rahvas maha läheb. Meteorast Litochorosse on võimelik sõita ka hiljem, kuid siis peab Paleofarsaloses palju kauem (vähemalt paar tundi) ootama. Litochoro rongijaam asub keskusest u 5-6 km kaugusel, meie võtsime sinna takso ühe teise paariga, üks ots maksis 10€ ning takso tellisime rongijaamast, tegemiselt oli mugava auto ja meeldiva taksojuhiga, kellega me otsistasime ka rongijaama järgmisel päeval tagasi sõita. 

Kohalik eripära: 
Meteora: Meteora on tundub oma kaunite mägede ja kloostrite poolest, sinna on võimalik saada tema jalamil olevatest küladest Kalambakast (kus meie ööbisime) ja Kastrakist, bussid sinna lähevad kuni kella kolmeni päeval. Kloostrid Meteoras suletakse kelle viie aeg õhtul ning olenevalt päevast on mõni klooster üldse kinni. Kalamaka on ise armas linnakene, mis hooaja lõpus on mõnusalt inimtühi, ma kujutan ette, kuidas see suvisel ajal inimestest sumiseb.
Litochoro: Kuigi ümber Olympose on mitmeid külasid, valisime Litochoro, sest sinna oli kõige lihtsam saada. Litochoro on vaike külake/linnake, mis sarnaselt Kalambakale võib suviti Olymposele matkavatest inimestest samuti päris lärmakas olla.

Majutus:
Meteora: Meteoras ööbisime kohas nimega Hotel Galaxy, kus maksime koos hommikusöögiga 16€ inimese kohta. Kuigi hotell asus keset linna, mõned sammud peatänavast, bussijaamast ja rongijaamast (tegelikult on Kalambaka nii väike koht, et igalepoole on väikesed vahemaad), siis millegipärast olin piltide pealt endale parema ettekujutuse loonud, aga peale eraldi voodite ja väga tugeva puhastusvahendi järele lõhna toa ei saagi rohkem midagi halba öelda. 10-st punktist sellise korraliku 6 puntki vääriline. 
Litochoro: Litochoros oli meil aga juba palju parem ööbimine Hotel Myrtos, kus ootas meid ilus ja stiilne tuba koos mõnusa rõduga. Asukoht oli samuti super, peatänaval, kus olid ka enamus poekesed ja söögikohad. Teenindus oli super ja hoolimata meie paar tundi varasemast saabumisest, saime toa kohe kätte. Ainult wifi ei tahtnud tuppa millegipärast levida ja voodite vahel oli ebameeldiv raam. Üks öö koos hommikusöögiga maksis 17.50€ inimese kohta. 10-st punktist annaks 9. 

Vaatamisväärsused:
Meteora: Põhilisteks vaatamisväärsusteks Meteoras ongi need imekaunid mäed (mis meenutavad mulle veidi Cappadociat) ja nende otsas asuvad kloosterid (nii nunnade kui ka munkade omad). Kuna jõudsime Meteorasse hilisel pärastlõunal, siis jäigi üle meil võtta vaid viimane buss ülesse (pileti hinnaks 2-3€ inimese kohta), õnneks sõitis buss aga täpselt nii, et meie sihtkoha klooster St. Stephen's jäi viimaseks ja nii nägime vähemalt väljastpoolt ka kõik ülejäänud ära. Ma arvan, et kõik kloostird jäid kuskil 5-8 km teelõigule, seega üleval ringi uidates on neile päris lihtne ligipääseda, pigem on problemaatilisemad järsud tõusud mäest ülesse jõudmiseks. Meie külastasime St. Stephen's ja Holy Trinity kloostereid. Mõlema sissepääs oli 3€ inimese kohta ning paljudes ruumides, eriti esimese kloostri puhul, oli keelatud pilte teha. Minule oli rohkem sümpaatsem Holy Trinity oma imelise vaate poolest, kuigi sinna tuli tunduvalt rohkem ronida, St. Stephen'sis oli küll rohkem vaadata, aga sealolevad nunnad olid kuidagi eriti ebameeldivalt kurjad. Kloostrites antakse naistele ümber ka hõlmitavad seelikud, pääsevad ainult need, kellel on endal pikk kleit või seelik seljas, rätikut peas kandma ei pea. Seeliku laenamine on tasuta. 
Litochoro: Litochoro ja Olympus on eelkõige mõeldud ikkagi matkamiseks, kuid tegelikult on ka seal ümbruses paar kloostrit, meie külastasime St. Dionysious munga kloostrit, mis asus 3 km mõnusa tõusuga Litochoro kesklinnast. Kloosrtiõuel on tegelikult väga kena, seal asuv kohalik muuseum oli tasuta ning ka suveniiri pood on võimas, kahjuks või õnneks on naistel seal kloostris piiratud liikumine, kuigi ega me väga täpselt aru ei saanudki, kuidas meesturistid võiksid kaugemale pääseda. Kloostrist 15 km kaugusel mägedes asub ka vana St. Dionysious munga klooster, kuna see asub kuskil mägedes, siis on see sobilik veidi suurtematele matkasellidele. 

Söögikohad:
Meteora: Meteoras einestasime hotelli lähedal asuvas tavernas nimega Archontarki Taverna (Αρχονταρίκι), mis tegelikult on ikka üks päris suur turistilõks (näiteks mõnes tavernas on vein tasuta, selle reisi jooksul ei kohanud me ühtegi sellist kohta), kuid hinnad on seal nii nagu igalpool mujal ja söök oli selline keskmine, mäletan et minu kana oli üpris kuiv, tzatziki oli maitsev nagu enamus kohtades. Peale seda tegime ühed mõnusad kokteilid lähedal asuvas Cafe Zenithis (Cafe Ζενίθ)- kokteilid olid väga head, sisekujundus ilus ja muusika mõnus, kahjuks oli sellele kõigele ka vastav hind menüüs. 
Litochoro: Litochors avatasime pooljuhuslikult väga mõnusa koha nimega Meze Meze (Μεζέ Μεζέ), mis asus paar sammu meie hotellist ehk siis peatänaval. Tegemist oli kohaga mis pakkus üldiselt tradistioonilist Kreeka toitu, kuid üle tüki aja sain ma ka imelist kana-koore pastast. Hind vastas väga kenasti kvaliteedile ja teenindus oli väga tore, mulle tundus et ka kohalikud ise külastasid seda kohta. 

Vaba aeg:
Meteora: Ma arvan, et vaba aja alla võiks liigitada Holy Trinity kõrval oleva matkaraja avastamist, kuna viimane buss ülevalt alla läheb kell 16.00, aga kloostrid suletakse alles 17.00, siis otsustasimegi alla tulla mööda matkarada, mis oli väga õige otsus, sest ees ootas meid muinasjutuline metsake koos kivisillutisest teega, mis viis otse kesklinna välja. 
Litochoro: Well, Litochoro on pigem linn, kus valmistuvad või puhkavad matkajad Olympuseks/Olympusest. Linnakese servalt algab rada E4, mis peale 4 ja pool tundi matkamist viib välja kohta nimega Prionia (1100 m), kuna sinna on võimalik ligipääseda ka autoga (u 15 km Litochotost), siis just sealt alustavad paljud omateekonda tippu (2900m). Muideks esimesed ööbimismajad mägedes asuvad 2100 m kõrgusel, seega on võimalik tippu vallutada ka 2 päevaga, hulljulgemad proovivad teha seda muidugi ühe päevaga nagu mina ja hunnik teisi segaseid Erasmuseid seda sellel pühapäeval teha kavatseme. Kuid tollel reisil piirdusime vaid 2 tunnise matkaga mööda E4 rada mäest üles, mis pani meid tõsiselt oma füüsilises vormis kahtlema, mul pole kunagi hingamisega vist nii suuri raskusi olnud kui siis, siiski oli peale kahte tundi vaade juba muljetavaldav, kuigi Olympuse tipp tundus endiselt midagi väga ilmvõimatut, sama rada tulime alla tagasi aga 45 minutiga, mis selgitas lõpuks arusaama, kuidas teised matakajad meiele nii reipalt vastu tulid. Mõned matkajad ütlevad, et E4 on ka kõige ilusam rada. Hoidke mulle siis pöialt, et ma selle tipu ikka ära vallutaks! 

Ja selline oligi meie aktiivne pool reisist, juba varsti toon teieni ka pildid ja jutu imeilusatest randadest ja lõõgastumisest siin kauni sügispäikese (loe: Eesti suvepäikese) all.
Cheers! 

Meteora: 

Litochoro: 

Greece Trough My Boyfriend's Eyes

CLICK HERE FOR ENGLISH VERSION

Viimastel reisipäevadel koos peikaga tuli mul idee, et ta võiks siia blogisse ka omapoolsed emotsioonid kirja panna, seega enne, kui alustame kerge Põhja-Kreeka ringreisiga, toon teieni tema viis kõige meeldejäävamat kogemust/emotsiooni sellest nädalasest siinviibitud ajast. Have fun! 

1.Väikses kohvikust tellisin cappuccinot ja minu tüdruk tahtis chai lattet. Selle peale vastas teenindaja „Not for public“. Järgnes tugev segadus peas, proovisime tõlgendada seda kuidagi loogiliselt. Äkki on piiratud kogus ja suur nõudlus kohalike elanike seas. Kas on tegemist mingi koodiga? „Not for public“ Mida see tähendab?  Sain oma kuuma kohvijoogi kätte ja suundusime järgmisesse kohvikusse. Küsisime chai lattet, selle peale küsiti „Toilet?“ „No no, chai latte!“, „No no, no toilet!“. Siis saabus selgus. Kui sa soovid küsida kus asub WC, siis küsi chai lattet.

2. Rongiga reisimiseks varu aega. Hilinemine on pigem normaalsus kui erand. Kui on ümberistumine ja sinu rong hilineb, siis ära karda. Rong kuhu sa pead minema hilineb ilmselt veel rohkem. Kui sõidad linnaliini bussiga, siis esimene buss läheb sinu nina eest minema ja järgmine jääb hiljaks. Omamoodi Murphy seadus Thessaloniki transpordi võtmes.

3. Käekell on aksessuaar. Aeg on relatiivne. Ja üleüldse, kuhu on sul kiiret? Bussi peale?  Buss tuleb siis kui tuleb. See ei sõltu ajast. Käi rahulikult „chai lattes“, et ei peaks jalad risti bussipeatuses istuma.

4. Kassid ja koerad. Tänavad on kodutuid loomi täis. Me sõime Sartis, Halkidiki poolsaarel, rannaääres hilist lõunat ja otsustasime vahepeal rannas mõned kiired pildid teha. Tagasi tulles oli taldrikult sinna jäänud kanatükk kadunud ja kassiparv õnnelikult põõsas saaki jagamas. Kui sa soovid oma toitu ise lõpuni süüa siis ära jäta taldrikut valveta.

5. Naerata ja naudi elu. Sügisene Kreeka päike õnneks ei tee väga kurja ka valgele põhjamaa nahale. Lase ennast korraks lõdvaks ja avasta endas tõeline boheem.

Lost & Found


Kuna haiglas sai töö varem osta ja ma ei oska ennast kuhugi sokutada ja koju ei lasta, siis miksmitte alustada juba siin postituse kirjutamisega ning tuua teieni eelmise nädala pika ürituste jada esimesed pildid. Eelmise nädala alguses tuli peika mulla külla ja seda luksust pidi muidugi outfiti piltide tarbeks ära kasutama, sest järgmine lähim fotograaf on hetkel u 2 tunni bussisõidu kaugusel, seega ei mingeid reisipilte täna (ega needki tulemata jää), vaid  mõnusalt kerged riietuspildid! Eelmises postiruses mainisin, et linnamängus avastasin paar lahedat kohta, kus pilte teha ja niimoodi peale praktikapäeva lõppu me sammud sinnapoole seadsimegi, ega ma täpselt ei teadnud, kus need kohad on, teadsin vaid ligikaudset suunda, mis viis linna ülemisse ja kõrgemasse osasse. Minu üllatuseks läbisime aga pea kõik samad punktid mis linnamängus, lisaks sellele leidsime veel paar lahedat kohta, kus ma igaksjuhuks esimesed portsu pilte teha lasin, kuid lõpuks leidsime ikka selle mõnusalt kreeka välimusega valge tänava koos ilusa vaatega merele üles, kahjuks ei jäänud vaade sugugi nii ilusti pildile, kuid saime see-eest mõned teised lahedad pildid. Kuna mu riidekapi sisu on endiselt väga piiratud ja eelmise nädala shopingtuurilt ma mitte ainsamatki riideesest ei saanud, siis tuli kokku sobitada juba võib-olla teilegi tuttavad riided. Seekordseteks väljavalituteks said minu lemmik reisipüksid, mis on keskmisest  roosast väga heleroosaks kulunud ning mida saab veel viimaseid päevi? nädalaid? enne päris sügise tulekut kanda (ausalt, mõnikord on mul tunne, et sügis ei tulegi kunagi, sellel aastal nägin esimsei lehti nt alles eelmisel nädalal ja sedagi linnast väljas), peale sobitasin kampsuni, kuna Skiathosel möllama hakanud haigusepoiss polnud veel täiesti maha rahunenud, see kampsun on üks tõeline elupäästja, kuigi ta sai ostetud Tšehhi Erasmuse ajal väga suvaliselt, sellest hoolimata olen ma seda algusest peale väga palju kandnud(tere külmad Eesti suved). Ja muidugi kirskiks tordil on see mega-hüper-super-ilus kaelakee. Näeb kuidagi tuttav välja? Jah! Just see sama kaelakee on võimelik endale võita minu FACEBOOKI GIVEAWAYS, kuna mulle hakkas see nunnu nii hirmsasti meeldima, siis ostsin ka endale ühe sellise, seega võitjale on mul olemas ikka päris oma kaelakee, mis on juba ilusti Eestissegi toimetatud, et kingipakk ikka võimalikult ruttu kohale jõuaks. Seega võtke siis ikka usinasti osa ja ma olen südamast tänulik kui lehte ka mõnele heale sõbrannale soovitaksite, et meie tore perekond ikka kasvaks! Nautige sügist ja värvilisi lehti ning näeme juba väga varsti!
Cheers!

Sweater: H&M (Usti nad Labem)/ Trousers: H&M/ Sneakers: Primark (Dresden)/ Sunglasses: New Yorker/ Watch: kaekellad.ee/ Necklace: Tally Weijl
Photos by Olaf 

Welcome Week


Eelmisel pühapäeval lõppes 10 päeva kestnud welcome week, seega oleks tagumine aeg teile natuke pilte näidata ning paar sõna ka juurde rääkida. Üritusi oli kokku üle kümne ja täiesti erinevat sorti (peod, tutvusmisõhtud, vabatahtlikus jne), seekord proovisin võinalikult tubli olla ja aktiivselt osa võtta. 

Tutvumisnädal algas muidugi peoga, lipu peoga, kus kõigil oli võimalik kanda oma rahvusvärve ja lippe, nii oli hea leida üles naabrid ja vaadata, kust teised pärit on, rahvast oli seal väga palju ja õhtu kujunes oodatust lõbusamaks, eriti meeldis mulle hetk, kus salaja katusele hiilisime ning vaadet linnale ja kosutavalt jahedalt tuult nautisime. Teine omamoodi pidu ja kultuuri kogenemine oli esmaspäevane taverna õhtu koos söögi, pikkade laudade, elava muusika ja ohtra punase veiniga, just viimases võib süüdistada minu tagasihoidliku käitumist järgnevatel pidudel. Ja mis oleks welcome week ilma welcome party'ta- kahjuks olid minu emotsioonid tagasihoidlikud, rahvast oli nii palju, et ma otsisin lausa poolteist tundi oma sõpru ning pooled pidulistest olid sunnitud väljas olema, sest inimesed lihtsalt ei mahtunud klubisse ära (me räägime sadadest erasmustest, kes peole tulid), siiski oli muusika väga hea ning ma loodan teinekordki veidi väikesma pundiga paar tantsusammu teha. Ainuke pidu, kuhu mind ei tõmmanud, oli ranna pidu- ilm oli pilvine ning mälestused viimasest päikesepõletusest veel liiga elavad. 

Aga welcome week oli ka midagi palju enamat kui ainult pidu, näiteks korraldati tutvustuspäev koolis, mis oli katastroof omaette, sest tähelepanu pöörati vaid neile, kes õpivad, mitte ei tee praktikat ning osad väga tähtsad infokillad tulid välja liiga hilja, nt õpilaskaardi draamast räägin SIIN videos. Meile korraldati ka paar linnamängu, kuna enamus õpilased saabusid vaid umbes nädala/kahe eest, nendel mängudel tutvusin ka osade oma uute sõpradega ning leidsin ilusaid ja huvitavaid kohti nii pildistamiseks kui ka Eesti sõpradele näitamiseks. Minu üheks lemmikürituseks oli aga Social Eramus raames korraldatud külastus koertevarjupaika, seda üritust korraldati paar korda ka Tšehhis, kuhu ma tiheda reisimise ajakava tõttu ei jõudnudki, seega oli minu elevus sellel korral eriti suur. Saime koertega nende aedikutes mängida ning jalutama viia, igaüks pidi meist neile viima ka toitu või ravimeid, mis minu meelest oli väga armas mõte, aeg kulus seal eriti kiiresti ning kahju oli nendest karvakeradest lahkuda, üks mu sõpradest tahab lausa juba siit linnast endale ka ühe kutsa päriseks varjupaigast võtta, how cool is that?! 

Tutvumisnädala tähtsündmuseks ja ühtlasi ka lõpetuseks oli reis Skiathose saarele, kus muideks on filmitud mõned stseenid ka Mamma Mia filmist- super ilus koht, kuigi kreeklaste enda sõnade järgi selline keskmine saar, niiet ma ei jõua ära oodata, et teisi kohti näha. Kahjuks suutsin esimesel reisi õhtul, taverna nr 2 ajal haigeks jääda, niiet sellel ajal, kui teised võtsid teisel päeval rannas päikest ja ujusid selles megailusas sinises vees, magasin mina puu all oma palavikku välja, peale randa pööras ilm vihmaseks ja tuuliseks ning ülejäänud õhtu möödus mul peamiselt hotellitoas, samal ajal kui vähe kangemad sellid välibasseinis möllasid ning oma alkoholi varusid tühjendasid- polnud just eriti meeldiv vaatepilt. Viimane päev kulus meil suuresti Thessasse tagasitulekuks, kuna paadisõit kestis 3 tundi mandrile ja sealt edasi veel 4 tundi Thessasse, teepeal külastasime ka Volost, mis mind peale kauni promenaadi külmaks jättis, vb kahvatus selle ilu lihtsalt Skiathose kõrval või olin ma ikka veel liiga pahane meie sealse söögikoha peale, milleks oli kalarestoran (ma ei söö eriti kala) ning kus friikartulite ja tipi kastme eest küsiti 6€ (mis tuleb välja, et on Kreekas normaalne nähtus) ning ooteaeg oli 1,5 tundi- ei aitäh, nii ma siis istusingi kangekaleselt ja ootasin kuni teised söönuks saavad, okei natukene mekkisin sinepi ja austri riisi ka, mis tegelikult oli hea (hah, mu vanad sõbrad kukkusid ilmselt prargu toolilt maha, sest ma pole elusees sellist toitu enne söönud). Ja selline oligi see tutvusmisnädal, sain uusi teadmisi ja kogemusi ja mis kõige tähtsam, sõpru, seega võib ürituste jada igati edukaks lugeda! 
Cheers!

6 Years of Blogging


Palju palju õnne mulle ja kõigile teile- Blog by Kelly on saanud 6 aastaseks!
Seoses pidustustega ja juba ammu painava tundega vaatasin üle ka kõik oma vanad blogipostitused, mis võttis lausa 2 päeva aega. Kuigi kõige esimesed postitused, mida praegu oleks nii põnev vaadata, kustutasin juba paari aasta eest ning minu mälestuses tundus ülejäänud olukord umbes sama saatusega olevat, siis pean tunnistama, et kuigi algusaegade stiil ning konspetsioon koos väga ületöödeldud piltidega erineb praegusest veidi kogenenumast minast ikka omajagu, sisutühjast tekstist rääkimata (mille kiidab praegune Kelly tunduvalt paremaks, kui liiga isiklikud faktid), siis samal ajal tekitavad need vanad postitused minus kuidagi eriti armsaid ja tänulikke tunded, sest kui poleks olnud neid, siis ei oleks siin ka tänaseid postitusi ja niimoodi mõeldes on blogiarhiiv koos katsetusjärgus stiiliga ütlemata tänuväärsed mälestused!
Mul on igastahes ütlemata hea meel siin teiega olla ja ma loodan, et ka teie tunnete selle pesakese üle rõõmu! Aitäh, et olete siin ikka lugemas ja pilte vaatamas käinud! 

Blogi sünnipäeva puhul olen käima lükanud ka juba trandistiooniliseks saanud sünnipäeva GIVEAWAY, millega saab lähemalt tutvuda SIIN!

Palju õnne meile kõigile!
Cheers! 

Back to Top