Powered by Blogger.

Minu kogemus BBTRS teraapiaga

Hello!

Niisiis, kui eelmises postituses oli kiire ülevaade BBTRS olemusest, siis täna jagan teiega enda kogemust. Kuna tegemist on avameelse postitusega, kust võite lugeda üsna veidraid asju, mis minuga seansside jooksul toimus, siis palun teilt avatud meelt. Minu 8 seanssi toimusid kiire elutempo tõttu umbes aasta jooksul, millegipärast ei pannud ma endale peale igat seanssi märksõnu kirja, seega igat seanssi eraldi on mul üsna raske kirjeldada, siiski proovin tuua teine just need kõige vabastavamad ja huvitavamad momendid.
Here we go! 



Seansi algus

Minu üks lemmikosadest on kindlasti seansi algus, kus on rääkimise osa. Kuigi oma probleemidest ei pea rääkima, siis mina võtsin vastu otsuse olla algusest peale avatud ja aus, et saaksin enda jaoks täieliku abi ja elamuse, kuna elan oma tundeid endast tihti just väljapoole. Muidugi on tähtis ka hea kontakti saamine oma terapeudiga, kui tunne ei ole õige, siis paremate tulemuste saamiseks tuleb leida õige inimene. Minul vedas Katiga väga ja usaldasin ennast täielikult tema kätte. Seega iga seansi alguses puudutasime minu jaoks hetkel aktuaalseid olevaid teemasid- minu igapäevaelu, mõtteid ja tundeid. Minu jaoks oli sellest palju abi, andis palju mõtlemisainet, viis mind uute vastusteni ning aitas ka ülejäänud seanssi paremini vaimselt ette valmistada. 

Eelmisest postitusest võis piltidelt tunduda, et füüsilist katsumist on üsna palju. Tegelikult on seda pigem vähem kui rohkem ja mis kõige tähtsam, terapeut alati küsib selleks luba. Kuna erinevatel seanssidel tegeletakse erinevate piirkondaega, siis on ka füüsilised kokkupuuted erinevad ja erineva tugevusega- see kõik saavutatakse jällegi omavahelises koostöös. Niisiis ei tasu karta ja tuleb julgelt oma ebamugavustest märku anda. 

Kogu seansi jooksul on väga olulisel kohal vaimne ja füüsiline kohalolek. Tuleb tunnetada oma keha, ruumi, kus seanss toimub, helisid ja lõhnu. Seega on minu jaoks seda enam hämmastavam, milliseid füüsilisi ja vaimseid hetki ma kogesin.

Minu teine lemmikosa on aga seansi viimane osa- lõdvestus. Peale suurt tööd ja huvitavaid kogemusi on see lihtsalt parim. Tuleb tunnistada, et vähemalt pooltel kordadel jäin ma lõdvestuse ajal magama, sest lihtsalt nii hea oli pikutada ja tänada oma keha tehtud töö eest!




Füüsilised kogemused

Kõik saab alguse hingamisest. Tegelikult ongi minu meelest kogu võti hingamises, mida nö paremini hingasid, seda rohkem hakkas ka asju juhtuma- alguses füüsiliselt ja siis vaimselt. Kui ma vaatan tagasi oma esimesele seansile ja võrdlen seda viimasega, siis näen tohutut muutust. Esimesel korral kuivas kurk ja ma pidin hingamisele väga palju keskenduma, ma ei suutnud teha mitut asja korraga. Viimases ma isegi ei mõelnud sellele enam eriti, kuna minu jaoks oli tegemist tuttava ja loomuliku asjaga. Kindlasti tasub meeles pidada, et hingamist, eriti häälekat hingamist  ei tasu karta. Tõsi eks ta natukene veider ole suu ammuli lõõtsutada, aga sellest on ausalt nii tohutult palju võita, seega lase oma eelarvamused ja häbitunne vabaks ning lihtsalt hinga! Ja kindlasti kuula oma terapeuti, tema aitab sul püsida õigel teel!

Kuna igal seansil tuleb kuulata ka oma keha siis mina märkasin energia vabanemisel tavaliselt füüsilise osa pealt tõmblusi (näiteks mu nina ja silmad tõmblesid päris palju), jalgade ja käte surisemisi (oh ja veel see kord, kui Kati pani mu jala painutavasse asendisse ja mu jalg "suri" hetkega ära). Viimastel kordadel oli aga väga tavaline peopesade ja jalataldade kohutav sügelus, mis kestis ainult hingamise jooksul, sellega kaasnesid muidugi ka kerged tõmblused ja kohtuva kihk ennast katki kratsida.

Minu tõeline wow hetk oli aga väristamine. Nimelt on BBTRS teraapiasse sisse põimitud ka TRE väristamist, millega ma nüüdseks tegelikult juba mitu mitu aastat tuttav olen. Seega ei olnud väristamine minu jaoks probleem, kuna allusin sellele ka enne BBTRS teraapiat väga hästi. Little did I know, et peale horisontaalsete värinate, esinevad ka sügavamad värinad ehk (mina kutsun neid) vertikaalseteks värinateks. Oh sa poiss, lõpuks saan ma aru mõistest süvalihaste väristamine.
See on selline tunne, nagu istuksid elektroonilises massažitoolis, kus kogu töö tehakse sinu eest, lihtsalt vertikaalsete värinatega  teed sa selle töö tegelikult ise ära. See tunne on midagi nii imelist, et mul jääb sõnu puudu selle kirjeldamiseks. Ma arvan, et üsna hea võrdlus on must-valge TV (horisontaalsed värinad) ja full HD värvilise TV (vertikaalsed värinad) vahel- umbes selline erinevus neil ongi. Ma olen selle kogemisest lihtsalt täielikus eufoorias!




Vaimsed kogemused

Minu üks esimesi vaimsed kogemusi oli oma sisemise jõuallika leidmine. Tegelikult on leidmine isegi vale sõna, sest ma olen alati teadnud, et minu kehas on koht, kust ma oma energiat ammutan. BBTRS seansid aitasid mul aga kinnitada, et see koht on tõepoolest olemas ja mind selle kohaga rohkem ühendada.

Juba esimestest kordadest mäletan ka oma igapäevaste murede "ukse taha" saatmist ehk kui mul kandus mõte mõne igapäeva mure või mõtte peale, siis saatsin  need ukse taha ja mõnikord kaugemalegi. Saatmise viis võis olla aga üsna erinev, mõnikord oli see näiteks käsiv, nagu kuri lapsevanem, kes saadab lapse oma tuppa, mõni kord swipesin mõtted lihtsalt ära, nagu Tinderis: next, next, next.

Okulaarsest sessioonist on meeles aga esimene suurem võit. Ma tundsin oma kolmandat silma. Kohe päris füüsiliselt. Pigem kirjeldaksin seda kui väga tugevat ja intensiivset energiakogumiku tunnet kulmude vahel, siiski kestis see tunne pigem ainult selle seansi jooksul ja hiljem pole endast eriti märku andnud. 

Ühel hetkel hakkasin saama kontakti oma sisemise minaga. Näiteks sain sõnumi oma riidekapp üle vaadata, kuigi ma tegelikult olin seda hiljuti teinud. Peale seda sõnumit tunnetasin, kuidas riidekapist tuleb halba energiat ja ma nt ei julge magada kapiuksed lahti. Ühe seansi lõpus sain nägemuse sellest, kuidas üks vana memm tuli läbi minu (südame?) ja läks oma talukohta, ta tänas mind ja ütles, et ilma minuta poleks ta koju jõudnud. Ma olen analüüsinud mõlemaid näiteid ja neil võib olla palju tähendusi, nt vanamemm on mu sisemine mina, kes sai ühendust minu välimise minaga ja jõudiski niimoodi "koju".

Päris viimases seansis tundsin, kuidas vertikaalsete värinate ajal oleks midagi mu sees justkui paika loksunud. Kuidas mu vaimne ja füüsiline keha on justkui teineteist jälle leidnud ja ühinenud. Sellel hetkel tundus kõik lihtsalt nii hea ja õige ja see tunne on mind vähemal või suuremal määral tänaseni saatnud.


Peale seanssi

Peale esimesi seansse tundsin ennast alati hästi kergena, nagu oleks 10 kg korraga kaotanud. Peale hilisemaid seansse tundsin aga rohkem tugevust, sisemist rahu ja uskumust, et kõik saab korda.


Mis on peale tearaapiat muutunud?

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin märkama uusi asju nii enda kui teiste kohta. Kuigi ma olen ennast juba päris minu aastat analüüsinud ja selle läbi leian ka teiste inimeste murakohad üsna kergelt üles, siis avastasin justkui vanu asju uuesti, ainult seekord veidi teistsuguse nurga alt. Näiteks õppisin, et ma ei olegi nii spontaanne kui arvasin, pigem olen väga kinni plaanides ja listides ning mind häirib kui kõik ei lähe plaanitult, seega on mul alati iga asja jaoks A, B ja C plaan. 

Ma olen hakanud tegelema rohkem enesearendamisega. Ma teen rohkem joogat. Proovin mõelda positiivsemalt.Küsin Universumilt positiivsust. Hoidun potensiaalsetst draamadest. Ja muideks kasutan teatud olukordades just seda sama hingamisvõtet.

Minu esimesest teraapiast viimaseni on muutnud üsna palju, nii minu ümber kui minu sees. Kui ma paar teraapiat tagasi oma arengule mõtlesin, siis ma seda eriti ei näinud. Peale viimast seanssi sain aga aru, kui palju ma tegelikult edasi liikunud olen. Ja kui palju on veel edasi minna. Ma juba ei jõua ära oodata, mis uusi ja huvitavaid kogemusi BBTRS-l minu jaoks veel on!

Ühel kenal hetkel tahan kindlasti korrata ka oma lemmikseansse: rindkere ja vaagna omasid. Need puudutasid mind kuidagi eriti sügavalt!



Ma tänan sind, kes sa lugesid selle postituse avatud mõtlemisega läbi, suur suur aitäh sulle!
Selline oli minu esimene BBTRS teraapia ring.
Kindlasti tasub meeles pidada, et me kõik oleme erinevad, nii juhtub ka BBTRS seanssidel  inimestega erinevaid asju ja oma eesmärkideni jõutakse erinevatel aegadel. 

Kui kellelgi tekkis antud teema vastu sügavam huvi, siis vastan heameelega nii palju kui oskan jagades oma kogemust, spetsiifilisemate  küsimuste osas võite pöörduda otse min u terapeudi Kati poole tema Facebooki lehel

Palju armastust!
Cheers!

Mis imeloom see BBTRS veel on?

Hello!
Hiljuti hõiskasin oma Instagramis, et minu esimene ring BBTRS teraapiat on läbi saanud. 
Täna aga jagan teiega BBTRS olemust, mille on kenasti lahti seletanud minu imeline terapeut Kati, kes teeb eraseansse Kristiine Tervisekliinikus, tema Facebooki lehe biodünaamilisest hingamisest leiab SIIT, kust muuhulgas leiab ka mõnusaid mõtteteri! 

Kuigi esialgselt sattusin BBTRS teraapiasse koostöö kaudu, siis täna, aasta peale esimest seanssi, võin öelda, et sellest on saanud minu sõber, abistaja ja suur osa elust. Ma olen lihtsalt nii nii tänulik, et tänu oma blogile sain midagi nii võimsat kogeda! Tunnem, et tahan sellega ennast edaspidigi siduda, seega võimalik, et tulevikus kuulete sellest teemast veelgi rohkem!
Nüüd aga annan ohjad Kati kätte, kes juhatab teid imelisse BBTRSi maailma!
Tere tulemast!


Life Update

Hello!
Nüüd, mil üks ports emotsioone on jälle maha laetud, on mul natukene rohkem inimese moodi olla ja saan rääkida jälle kergematel ja igapäevasematel teemadel ning pöörduda tagasi oma armsate moepostituste poole. 

Selle laheda pükskostüümi skoorisin täiesti eksprompt shoppingul Rakveres, kui mul oli veidi trotslik tuju ja tahtsin enda garderoobi midagi teistsugust saada. Tegelikult olin inspiratsiooni sarnasest pükstükist ammutanud juba mõni aeg enne seda, kui Riisaikeli Facebooki võidu tõttu stiliseeris mind Elektra, kes otsis mulle sarnase eseme selga, mida on võimalik näha SIIN.

Pildistamise oli aga planeeritud samasse päeva, mil võtsin üle @ootd.estonia instagrami konto. Mulle väga meeldib selliseid takeoverid teha, endast rääkida ja uute vahvate inimestega tutvuda! Takeoveri raames tegin ka oma esimese outfiti riietumise video, mille kohta sain väga head vastukaja, seega proovin tulevikus veel mõne teha, neid saab näha minu instagrami (@kellykivirand) storydest.

Kui aga igapäevaelust rääkida (millest ma pole vist reaalset see aasta üldse rääkinud), siis on selle poolaasta peamiseks märksõnaks TÖÖ. Just see võtab ka suure osa minu ajast ja energiast, seega on töö mõjutanud nii mu sotsiaalset elu kui füüsilist ja vaimset tervist. Üldse tundub mulle, et enamus asju tiirleb ikka just töö ümber. Siiski kui nüüd hästi järele mõelda meenuvad mulle toredad töövälised sündmused ka: mais olin modell Antoniuse Moeetendusel, juunis käisin aga imeilusas pulmas (muideks samal päeval oleksin pidanud EBA-l oma väärikale 3.koha auhinnale järele minema), juulis sai lõpuks tasutud aasta otsa Keilasse trenni sõitmist, sest lõpuks ometi sain tantsida uhkusega esimest korda tantsupeol, niisiis on igasse kuusse ka midagi vahvat jagunud. 
Mina aga pakin nüüd oma viimased asjad kokku, et lõpuks ometi veeta üks päikseline nädalavahetus maal, mida ma olen juba nii kaua oodanud!
Cheers! 

Reality Check

Hello!
Ma olen seda postitust juba ammu kirjutada tahtnud, samas ei lähe see kokku mingu praeguse blogi kontseptsiooniga, mis paneb mind mõtlema kuhu ja mis suunas edasi. Mulle väga meeldib outfiti postitusi teha, aga samas tahaks ma ka midagi sisukamat luua. Mäletan aasta algusest sarnase teemaga postitust, mis tookord aga edasi arenenud. Niisiis teen järjekordset katsest selle postitusega, jagades nii palju kui suudan, oskan ja julgen, teadmata mis sellest tegelikult kasvab. 

Niisiis. 

Ma olen olnud juba üsna kaua kadunud, vaimselt. Ma ei tea kes ma olen ja mida ma elult ootan, millist tööd ma tegelikult teha tahan või mis mind päriselt õnnelikuks teeks. Tänu sellele olen jõudnud olukorda, kus ma tunnen ennast nii kohutavalt üksi, nii füüsiliselt kui vaimselt. Minu sõpruskond on jõudnud sellesse ikka, kus kõigil on omad plaanid- olgu see töö või pere ja ma ei saa neid mitte üks raas süüdistada. Ärge saage valesti aru, mul on sõpru, väga toetavaid sõpru, aga oleks üsna mõeldamatu, et keegi nendest annaks mulle 24/7 tähelepanu, mida ma paraku tihti vajan. Tagantjärele vaadates on kogu see segadus ajanud ka nii mõnegi mu suhte katki. Selle teema puhul jätan ma aga detailid enda teada, sest igal mündil on alati kaks poolt ja oleks äärmiselt ebaaus rääkida lugu ainult ühepoolselt, mida ma pole isegi valmis avalikkuse ette kiskuma. Küll aga on võimalik, et ühel päeval puudutan seda teemat suuremas plaanis.

Tavaliselt olen aasta alguses antud lubaduse osas üsna skeptiline, kuna kord lubasin endale, et mul tuleb parim aasta ja välja kujunes hoopis vastupidine. Üle mitme aja lubasin aga selle aasta alguses endale, et sellest tuleb minu aasta, kus mu esimeseks prioriteediks teiste asemel saan ma ise, kuna mõistsin, et annan liiga palju ja saan liiga vähe. Esimesed kuud möödusid selles osas üsna vaevaliselt, sest tegelikult lükkasin omale antud lubadust aina edasi, õigemini tegelesin sellega ainult minimaalselt, ühel hetkel olin jälle aga augus ja siis tuli valida, kas annan alla või võtan ohjad jälle enda kätte ja teen enda jaoks midagi ära. Kuna olen loomult võitleja, siis valisin teise variandi. 

Hetkel olen vallaline, elan üksi ja tunnen ennast üksikumana kui kunagi varem. Tunnen, et pean ja tahan õppida enesearmastust ja jagama ise endale tähelepanu, sest kui ma ei suuda armastada ennast, siis kuidas peaksin suutma seda tunnete teistega jagada?  Mõistsin, et oma välimise minaga olen juba kaua lepitust otsinud ja selle ka enam-vähem leidnud, kuid oma sisemise minaga on lood kehevmad ja oma mineviku mina lausa vihkan ning häbenen. Tuleb tunnistada, et see teekond on tunduvalt vaevalisem kui arvasin. Ma olen hetkel nagu võõrutusravil, janunedes iga kübekese tähelepanu järele, püüdes samal ajal endale selgeks teha, et üksi olla on okei ja ma ise olen enda armastuse allikas. 

Seda postitust kirjutades saan aru, et ehk ma peakski tulevastes enesearenduse postitustes jagama teemasid, kuidas üritan jõuda sisemise rahu ja enda armastuseni ning kuidas mul sellel teekonnal läheb. 

Näiteks. 

Ma olen maksimalist, olen olnud seda juba lapsest saati, lihtsalt tookord nimetati seda kohusetundeks. Muideks see kohusetunne hoidis kuni kooli lõpuni mu tunnistusel häid hindeid. Nüüdseks olen avastanud ka selle omaduse halvad küljed: enda vastu karm olemine, enda lõputu piitsutamine, peaaegu mitte kunagi rahul olemine, mis viib enesekindluse kukkumiseni ja tundmiseni, et ma pole piisavalt hea ning üldse üks mõttetu inimene- alles eelmisel nädalal olin tugevalt nende mõtete küüsis. Maksimalism võib olla väga motiveerib, aga see võib panna mind tundma ka viimase lontrusena. Et seda viimast vältida, olen püüdnud ja püüan ka edaspidi enda vastu vähem karmim olla, kiidan ennast tehtud töö eest, mitte ei kritiseeri seda, mis tegemata jäi- nagu näha siis see osa nõuab veel päris palju tööd, aga vähemalt on toimumas progress, kasvõi natukenegi.

Selliseid mõtteid ja avastusi on mul viimaste aastate jooksul palju olnud ja miks mitte lõpuks ometi osa neist ka avalikult jagada? Tunnen, et tahan olla veel ausam ja veel rohkem päriselt kohal, kui seda enne teinud olen. Nagu ma ütlesin, mulle meeldivad mu moe- ja reisipostitused, aga nii suur ja tähtis osa jääb ainult nende avaldamisega tegelikult varju, seega hetkel tunduvad enesearenduse sorti postitused hea reality checkina.

Mida ma tahan selle postituse lõpuks aga kindlasti rõhutada.
Tegemist on minu mõtetega, minu kogemustega, minu arvamusega ja minu nägemusega endast. Ma ei ole spetsialist, seega ei saa ma teid õpetada, vaid ainult jagada enda lugu ja rääkida, mis mulle aitab või auku veab. Kuulake alati sisehäält ja tehke seda, mis teile parim!
Cheers!

Blue Port

Hello!
 Nagu lubatud, siis teine sats imelisest pildistamises koos Georg-Sander Männiku aka Ground Pictures'iga on teie ees! 
Sellistel rasketel perioodidel nagu mul hetkel käsil, on minu jaoks väikestel aga positiivsetele asjadel/sõnadel/olukordadel kuidagi eriti suur tähendus. Nii on ka nende piltidega. 
Kuigi enamus piltidel näen välja üsna kuri, siis tegelikult sisimas olen õnnelik ja tänulik, et nii toreda kogemuse ja ilusate piltide osaliseks sain!
Aitäh, aitäh, aitäh!

Back to Top