Powered by Blogger.

Testin: Whamisa

Hello!
On aeg uueks ilupostituseks! 
Täna toon teieni hoopist teisest riigist ja eriti kaugelt maalt pärinevad ilutooted- tegemist on Lõuna-Korea brändiga Whamisa, mis on püüdleb puhtuse ja looduslikkuse poole, nad on tuntud ka oma kääritatud koostisosade poolest. Whamisal leidub tooteid, mis on 90% ulatuses valmistaud orgaanilistest koostisosadest, samuti ei kasuta nad oma tooteid testmiseks loomadel ning paljud tooted on vegan sõbralikud. Lisaks sellele on kõik Whamisa tooted veevabad, ehk tootes pole kasutatud tavalist vett, selle asemel on kasutatud hoopis toitainete rikkaid taimseid ekstrakte ja nahka toitvat lillevett, rohkem infot veevaba toodete kohta leiab SIIT

Ausalt öeldes ei olnud ma neist midagi varem kuulnud ja tooteid testides olin samuti üsna skeptiline, sest siiani on mul Aasia toodetega pigem negatiivsed kokkupuuted olnud. Kuigi neil on Eestis olevate tarnijate poolt saadaval ka palju nahahooldustooteid, valisin seekord välja hoopis juuksehooldustooted. Nüüd aga kõigest järgemööda! 


Maksumus: 37.90€(Tradehouse) 
Hinne: 9.5/10 
Minu juuksetüüp: Minu juuksetüüp: pikad, sirged, libedad, rasked.

Šampoon on mõeldud normaalsetele ja kuivadele juustele ning kuivale peanahale. Toode sisaldab 68,3% orgaanilisi koostisosi, sealhulgas 28 köögivilja toorained, mis tasakaalutsab peanaha funktsioone, lisaks hoolitseb juuste eest odra, soja ja aaloe ekstraktid. Samuti leidub sealt kääritatud odra, soja ja kaera koostisaineid, mis rahustab peanahka ning on põletikuvastased.

OMG! Juba peale esimest kasutuskorda olin ma sellesse tootesse täiesti armunud! Esimesel korral kasutasin teisest sarjast palsamit, mida olin eelnevalt teise šampooniga kasutanud, vahe oli tuntavalt märgatav, juba Whamisa šampoon jättis juuksed megapehmeks ja siledaks! Samuti tundsin, kuidas mu kuiv peanahk saab leevendust, kiskuv tunne peas oli muutnud peaaegu olematuks ning nüüdseks kisub peanahk kergelt vaid mõni üksik kord! Mulle väga meeldib ka pudeli kujundus, ma ei ole küll 100% kindel, mis viilud šampooni sees on, aga meenutavad seeni, ühest küljest natuke eemaletõukav, aga minu jaoks rohkem siiski põnev ja omapärane. Lõhnalt on toode pigem neutraalne ja looduslik, sobib kindlasti neile, kellele ei meeldi tugevad ja magusad lõhnad (juustele ei jää tugevalt lõhna külge), minu jaoks natukene liiga loodulik, aga see on ka ainuke asi mille kallal viriseda. See toode on minu meelest täiesti oma raha väärt, väga väga rahul! 


Maksumus: 31.90€ (Tradehouse) 
Hinne: 8/10

Kuigi Tradehouse lehel on kirjeldatud toodet kui maskina, siis olen aru saanud, et tegelikult võib seda ka kui juuksepalsamit võtta. Tootesse on kogutud lausa 88,96% orgaanilisi koostisosi, palsamist leiab näiteks argaania-, oliivi ja teepõõsaõli ning aaloed, mis siluvad ja hooldavad juukseid, kääritatud soja, riis ja kaer aitavad leevendada kahjustatud juuste stressi. Lisaks sellele aitab toode tasakaalustada peanahka roosipuu, lavendli ja jasmiini eeterlike õlide näol. Toode sobib kõigile juustetüüpidele, eriti kuivadele ja kahjustunud juustele. 

Kuna minu wow moment toimus juba šampooniga, siis palsam seda kahjuks üllatada ei suutnud, siiski pole mul selle kohta ka ühtegi halba sõna öelda. Nagu kirjelduseski öeldud, siis muudab toode juuksed tõesti pehmeks ja siledaks ning on ideaalne kaaslane šampoonile, juukseid on peale pesu kerge hooldada ja kammida ning ma lausa tunnen kuidas need on toidetud. Palsam lõhnab samuti väga neutraalselt ja juustele tugevat lõhna juurde ei jäta, kui siis väga väga kerge jasmiini lõhna, mis on ainult positiivne!


Maksumus: 30.90€
Hinne: 6/10

Tegemist on juustessejäetava seerumiga, mis kaitseb nõrku ja kahjustunud juukseid. Orgaanilisi koostisosi on lausa 95.5% ulatuses. Tootesse on lisatud nt otra, seesamiseemneid ning soja ja mungubade ekstrakte, mis hooldavaid juukseid ja lisavad läike. Argaania-, oliivi ja teepõõsaõlid ning aaloe niisutavad, parandavad ja kaitsevad kahjustunud juukseid. Samuti on tootes kääritatud toormaterjale, mis sisaldavad juukseid parandavaid proteiine. Sobilik kõigile juuksetüübile, eriti kahjustunud juustele. 

Kuigi toodet võib kasutada kahjustunud juuste puhul üleni, siis mina kasutan seerumit ainult juusteotstel. Mul läks ikka mõned head korrad aega, enne kui aru sain, et toodet ei tule veega maha pesta, kusjuures, tegelikult oli see info juba enne toodete saamist teada, aga ma ei mäletanud seda ja harjumusest pesin kõik maha (ning mõtlesin, miks ma tulemusi ei näe), seega rõhutan siin veelkord- kandke tood peale pesu niisketesse juustesse ja jätke siis pähe! Toode ise on piimjas ning veidi vedelema koostisega kui palsam. Kuigi kirjade järgi sisaldab see toode orgaanilisi koostisosi lausa 95.5% ulatuses, lõhnas see minu jaoks kõige keemilisemalt, kuid siiski ainult natukene ja juustele jäi samuti minimaalne lõhn. Ettevaatust ülemanustamisega, seerumit pole vaja palju kasutada, vastasel juhul jäävad juuksed õlised, been there, done that. Peale juustesse jätmist on olukord küll veidi paranenud, päris terved ja tugevad juukseotsi mul endiselt pole, kuid veidi pehmemad on küll, ausalt öeldes arvan, et nende juusteotste ainuke päästja on korralik lõikus, sest blondeerimine on neid päris korralikult kahjustanud.


Ja sellised olidki Whamisa juuksehooldustooted- oli nii üllatajad ja ka mitte nii suuri tähti. Väga lahe, et lõpuks sain proovida Aasia tooteid, mis tõesti töötavad, leidsin sellest testimisest kindlasti motivatsiooni ja uue lemmiku! Ja nagu ikka, me kõik oleme erinevad, seega katsetage ka ise tooteid ja leidke oma lemmikud!
Cheers!

Before the Spring Comes

Enne, kui kevad nii ametlikult kui päriselt kohale jõuab jagan teiega selle aasta viimaseid talve pilte (or at least I hope so), sest täna hommikul tundsin õues juba täitsa tugevat kevadelõhna. Pöördume aga mõneks minutiks veel korra ajas tagasi, umbes kuu aega tagusesse aega (juba!), mil tegime kena pärastlõunase lühikese tripi linnast välja, et avastada Saula siniallikat, mida olen tegelikult juba päris mitme instragrammeri kontol näinud. 

Kuna tegemist oli selle ajaga, mil just kõik sulanud vesi oli uuesti jäätunud, õnnestus mul enne pildistamist mõnusalt tagumiku peale kukkuda, õnneks pakkus tookordne kukkumine rohkem nalja kui naeru, aga märja seelikuga tuli mul sellegipoolest terve aeg olla- nii palju siis romantiliselt outfitist, oh kuidas ma igatsen juba sellikute ja kleitide kandmist! Tegelikult olin pildistamise lõpuks ikka täitsa jääpurikas, aga sellegipoolest oli tegemist ilusa kohaga ja hästi veedetud ajaga, kindlasti tahan suvel sinna tagasi minna! 

See paneb mind omakorda mõtlema, kui palju on tegelikult veel Eestimaal avastada, kuigi mõne atraktsiooniga, nt SPAd, kipuvad kahjuks olema sama kallid kuid soodsad piletid välismaale, siis kindlasti leidub meil ka palju looduslikke ja odavamaid kohti, mida avastada. If you know any, siis kõik pakkumised on oodatud! 
Cheers! 

 Kampsun: H&M/ Seelik: H&M/ Peapael: H&M

Testin: LUUV

Hello! 
Täna olen tagasi uue ilupostitusega! Seekord toon teieni meie oma armsa Eesti firma LUUV tooted, mida mul on õnnestunud viimased kuu aega proovida! Enne LUUVi toodete proovimist võlusid mind nende põhimõtted, nimelt valmistatakse tooted mõeldes keskkonnale ja inimetele, nende tooted on looduslikud, pole katsetatud loomadel ja sobivad ka veganitele, lisaks sellele on nende toodete pakendid loodussõbralikud! 
Mulle väga meeldib ka nende kirjeldus oma brändi ja toodete kohta, mille leiab LUUVi kodulehelt
"LUUV on tehtud puhtast armastusest looduse ja sinu vastu. See on nagu Sinu sõber, kes annab Sulle sära ja ideid. Kui oled temast eemal, siis igatsed teda. Alati on tal Sulle midagi uut pakkuda. Sul on temaga hea ja kerge olla. Sa ei pea pingutama, sest tema on sinu poolt igal juhul. Tänu temale tunned end hästi, tema julgustab Sind olema parem ja ilusam. See on nagu armastus esimesest silmapilgust!" Nii armsad ja imelised sõnad, millega on suurepärane liikuda edasi toodete juurde. 


Looduslik Astelpalju šampoon ja palsam  
Maksumus: šampoon 9.99€ /palsam 10.99€
Hinne: šampoon 9/10 // palsam 6/10
Minu juuksetüüp: pikad, sirged, libedad, rasked.

Looduslik astelpalju šampoon, mis on ühtlasi ka 100% vegan ja pole testitud loomadel,  üllatas mind väga meeldivalt, eriti arvestades seda, et tavaliselt on mul loodusšampoonidega pigem  (etteruttavalt ütlen, et need samad head küljed don ka palsamil) negatiivne kokkupuude olnud. Esiteks meeldis mulle väga selle lõhn, astelpalju ma nii palju ei tundnudki, küll aga mõnusalt apelsini ja porganid? lõhna, mis lõhnas mõnusalt nagu mõni tervislik smuuti või mahl- ühesõnaga, mulle väga meeldis see lõhn! Pesu ajal muutusid juuksed väga pehmeks, peale pesu küll pehmus kadus, juuksed olid puhtad, kuid tundisn, et vajan kindlasti palsamit. Kokkuvõttes tegi šampoon oma tööd väga hästi- juuksed ja peanahk sai ilusti puhtaks! Kui millegi kallal vinguda, siis väike miinuspunkt läheb pudelile, mille seest on kohati natuke raske šampooni välja pigitada või siis pean mina hakkama hommikuputru sööma.

Looduliku astelpalju palsamiga nii häid kogemusi mul kahjuks ei olnud, tegelikult ei saa ma ka selle toote kohta midagi väga halvasti öelda, lihtsalt pesu käigus tundus, et palsamit tuleks panna rohkem kui ma harjunud olen ja ka siis ei läinud juuksed kuidagi pehmeks ega libedaks, samas peale juuste kuivamist on need üsna libedad (loe: tavapärased) ja pehmed, võib-olla kisuvad veidi rohkem pusasid sisse kui tavaliselt (väga tüüpiline minu juuksetüübi puhul), kuid siiski ma ei tunne vajadust haarmaks meeleheitlikult mõnda teist palsamit. Palsamil on minu meelest rohkem astelpalju lõhna, niiet astelpalju fännidel on, mille üle rõõmustada. Palsami pudeli lahendus meeldis mulle pumba viisil rohkem. 


Looduslik porgandi kuivõli 
Maksumus: 16,90€
Hinne: 8/10
Minu nahatüüp: kuiv, vahel liigagi kuiv

Loodulik porgandi kuivõli oli minu jaoks midagi täiesti uut, seega olin selle toote proovimise osas väga elevil.  Juba peale esimest pealekandmist mõistsin, et minu väga kuiva naha puhul sobib antud toode ideaalselt suviseks kasutamiseks, sest talvisel perioodil vajan veidi sügavamat ja rasvasemat niisutust, küll aga muutub nahk suvel vähem nõudlikumaks ja tahab pigem kergemat niisutust, mille annab ideaalselt porgandiõli! Mulle meeldis väga kui värske ja kerge tunde porganiõli mu jalgadele jättis, tundsin kuidas nahk saab hingata, seega olen superelevil ja ootan  põnevusega soojemat aega! Ka lõhn on suviselt värskendav- meenutab porgandi-apelsini-kurgi smuutit! Niisiis suvi, hoia alt! 


Sügavniisutav kehakreem ploomiõliga 
Maksumus: 17,90€
Hinne: 9/10 
Minu nahatüüp: kuiv, vahel liigagi kuiv

Kuna mul on väga kuiv nahk, eriti talviti, siis on niisutavad kehakreemid minu vanad sõbrad ja tihiti oskan neid isegi kõige paremini hinnata ja kõrvutada. LUUVi ploomõliga kehakreemi puhul meeldis mulle väga selle vahune ja kerge koostisosa, isegi kreemi täis potsik on uskumatult kerge, samasugune jäi kreem ka nahal, mõnus ja kerge, mis imendus kiiresti. Peale kasutamist jääb nahk pehme  ja niisutatud. Võrreldes porgandi kuivõliga niisutab kehakreem minu meelest nahka rohkem, seega on toodet kasutada ideaalne just külmal ajal, mil nahk kuivab rohkem. Nagu kodulehel lubatud on nahk niisutatud terve päeva, siiski peaksid vähemalt kuiva nahaga inimesed arvestama, et püsiva pehme ja niisutatud naha tulemuseks tuleb kreemi kasutada igapäevaselt/ üle päeva. Ainuke asi, mis mulle ei istunud oli toote lõhn, tegemist ei ole küll eriti tugeva lõhnaga, pigem magus ja marjane, mis on täpselt minu maitse, siiski on midagi, mis nagu häirib, kuid mida ma pole suutnud peale kuu ajast kasutamist endiselt tuvastada, seega jätan lõhna meeldimise iga kasutaja enda otsustada!


Ja sellised olidki minu katsetused LUUVi toodetega! Nagu ikka utsitan ka teid uusi tooteid katsetama,  sest kunagi ei tea, kus peidab ennast teie lemmik ilutoode! 
Cheers! 

Sõnadel on jõud ehk kadunud mina leidmine

Ma julgen arvata, et tänapäeva maailmas, kus on tohutult kiire elutempo, ühiskonnasurve kuskile kuuluda ja käituda vastavalt normidele ning rohkem võimalusi kui iial varem kõrvutada oma elusid teiste inimeste omadega, mis läbi sotsiaalmeedia paistavad ideaalsed, tunnevad paljud inimesed ennast tihti kurvameelse ja rahutuna. Ka mina olen nende hulgas. Ma tunnen ennast üksi, katkise ja väsinuna. Just sellepärast seadsin selle aasta põhieesmärgiks endaga rohkem tegeleda, sest tavaliselt olen andja, ma lihtsalt tõmban tihti enda juurde katkiseid inimesi ning panustan nende terveks saamisele rohkem kui enda probleemidele- naljaks, isegi töö on mul selline, aga sellel aastal on asjalood teisiti, on aeg aidata ennast. Ma ei tea, kuhu see välja viib või kaua aega võtab, aga ma tahan teid sellele rännakule kaasa võtta, seega olen loonud eraldi tagi "Enesearendus", mille alt võib leida teekonna, kuidas jõuan mina parema endani. 
Tere tulemast esimesse postitusse! 

SÕNADEL ON JÕUD 

Ma olen ennast alati pidanud üsna tugevaks indiviidiks, olen uskunud, et saan hakkama iga ülesandega, mille ette võtan, ei lase endale pähe istuda, kaitsen oma huve ja julgen enda eest välja seista. Siiski tuleb tõdeda, et mõnikord kipub usk endasse raugema ning seda enamasti tänu teistele inimestele. 

Lihtne näide.

Viimaste kuude jooksul olen saanud palju tööalast kriitikat, mis on olnud tihti küll õiglane, kuid kahjuks mitte motiveeriv, kuna ma olen ise ennast eelnevalt kõvasti sellel teemal piitsutanud ja soovinud osavust ning teadmisi, mis tegelikkuses tulevad aja ja kogemusega. Osad ja just need ebavajalikud kommentaarid on mulle aga ootamatult hinge pugenud ja nii tunnengi, kuidas minust on saanud hall hiireke, kes ei suuda ennast kehtestada- ma kas vaikin, ütlen asju liiga vaikselt ja arglikult või hakkan lihtsalt nutma, kui on vaja enda eest seista.  Ma olen isegi hakanud kergelt vastikust tundma oma hääle vastu - ma vihkasin aastaid oma häält, kuid videode tegemine aitas mul õppida oma häält õigesti kuulma ning pikapeale tegin sellega rahu, nüüd olen justkui ühe sammu tagasi astunud. Mis on saanud sellest neiust, kes on nt aastaid suutnud juhtida (üli)õpilasesinduste töögruppe ning suruda läbi oma soovid?  

 SÕNADEL VÕIB OLLA  POSTIIVNE JÕUD 

Kes meist poleks üles kirjutanud mõjuvõimsaid lauseid või lausa selle järgi elanud. Minul on neid mitmeidki. Näiteks ilutses aastaid mu lapsepõlevkodu seinal lause "Sometimes good things fall apart, so better things could fall together"- see on aidanud mind üle saada kaotusvalust nii surma kui lahkuminekute puhul. Samuti olen aastaid elanud lause järgi "Everything happens for a reason", mis on mind palju lohutanud ja aidanud mul sidrunitest limonaadi teha.  

Suvel märkasin sõbranna käe ümber ehteid, kuhu olid kirjutatud samuti tugeva tähendusega laused, need olid OLLA ehted (vaata ka nende Instagrami ja Facebooki) ja sellest ajast peale olen ka endale sellist soovinud. Lõpuks võtsin julguse kokku ja kirjutasin neile eesmärgiga koostööd teha ning nad olidki nõus! Nüüd on mul kahe eelneva lause kõrval ka ehete näol jõu andjad, mis meenutavad mulle mu tugevust ja annavad jõudu rasketel hetkedel. "She believed she could, so she did"- nii võimas, nagu Beyonce "Run the World" laul, peale mille kuulamist tunnen ennast tõelise supernaisena ja olen valmis kõigeks! "Järgne oma unistustele" tuletab aga meelde, kuhu ma tegelikult jõuda tahan ning annab mulle jõudu, et selleni tasapisi jõuda, samuti aitab mul unistada, unistada siis, kui päris elu on liiga hall või siis, kui vajan inspiratsiooni. Just need ehted on andnud mulle viimasel ajal jõudu OLLA tugevam, OLLA enesekindlam, OLLA enese vastu leebem ja OLLA rohkem mina ise, kuigi teekond on veel pikk, on mul üheks toeks nüüd ehted, mis aitavad meenutada mu eesmärke ja ammutada positiivset energiat. 

PS! Peale mõjuvõimsate lausete on OLLA ehted minu südame võitnud ka oma mõnusa disaini poolest,  nimelt saab võrusid reguleerida oma käe suuruse järgi. Mulle, kellel on alati olnud väga peenikesed käevarred ja kes on pidanud alati leppima kummipaela käevõrudega, on see väga suureks plussiks, enam ei kukugi käevõrud käest ära! Kuna OLLA ehetel on suur lausete ja värvivalik, siis soovitan ka sul nende tooted üle vaadata- ehk leiad ka sina oma OLLA soovi just sealt? 

SÕNADEL ON JÕUD!
MILLISTEL LASED SINA ENNAST MÕJUTADA?


 PS! Tegemist on koostööpostitusega! 

Luukered kapist välja ehk ootamatuid seike pildistamistelt

Hello! 
Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis meie tookordne pildistamine algas hoopis autoga tee äärde kinni jäämisega, mis andis mulle inspiratsiooni selle postituse jaoks. Ma tegin oma esimesed outfiti postitused blogi tarbeks umbes 6 ja pool aastat tagasi, enne seda harrastasin teha oma sõbranna Maaritiga lihtsalt huvitavaid fantaasia pilte, mida tolleaegsesse Orkutisse/Ratesse ülesse panna, niiet pildistamise pisik on mul isegi juba varasemast seest, küll aga kannata tolleaegsed pildid väga ilmavalgust, seega valisin täna välja pildid, mis on tehtud blogi ajal ja millega kaasneb mõni tore jutt. Ühtlasi tahan selle postitusega tänada ka kõiki oma sõpru, kes on pidanud mind blogi jaoks pildistama, tean, et pooltel kordadel pole see sugugi lihtne olnud. 

1. Ohtlikud kivinukid ja kitsas sild  
See pildistamine on olnud kindlasti üks kõige ebamugavamaid kohti, sest tegelikkuses olid need kivid  megatervad, istumine ja lamamine olid raskendatud, rääkimata käimisest. Tookord tegin pilte ka oma täditütrest ja niimoodi me siis seal kahekesi kivinukkide otsas tasukaalu hoides ja õiget nurka leides, et kivide taha peidetud tenniseid jumala eest näha ei jääks pilte tegimegi. 

Teine seik meenub mulle viimasest Venetsia reisist, mil tahtsin pilte saada ühel kitsal sillal, mu fotograaf oli surutud reaalselt silla teise osta e u 1,5 m minust, samal ajal kandes veel mu asju ja üritades leida kükitades paremaid nurkasid. Mäletan, et sellel  päeval olin veel üpris tusane, sest olin pakkinud kaasa ainult õhukesed riided ja tollel päeval sadas vihma, seega olin kindlasti eriti nõudlik. Tulemust saab näha SIIT



2. Hirmus kala ja põhjatu vesi 
Mul oli peas juba ammu mõte, kus tahtsin teha pilti vees- kas siis mõnes ägedas basseinis või järves, kui me aga tollel suvehommikul olime sõitnud Viru rappa, et püüda pildile päikesetõusu, otsustasin proovida teha pilte ka seal olevas laukas (selleks ajaks oli kell umbes 7 hommikul). Kuigi vesi tundus karge õhu käes nagu supp läks mul sinna minekuks päris kaua aega, sest ma pelgan vett, näiteks ei julge ma vette hüpata ja vesi, mis on nii tume, et seal olles ei näe ma põhja ega ka oma jalgu, ei ole minu jaoks eriti meeldiv. Ma lihtsalt kujutasin ette kuidas tuleb mingi suur tervate hammastega kala ja tõmbab mu endaga kaasa, missest et ilmselt seal sellised kalu pole. Kuna rabavesi on ka hapnikuvaene, siis ei ole pinnal püsimine just kõige kergem töö, seega tuli mul kogu pildistamise ajal hoida plangust kümne küünega kinni ja jalgadega koguaeg siputada. Eriti lohutav oli vetteminuku juures muidugi see, et mu fotograaf oli sellest veest sama hirmul kui mina ja ütles et uppumise korral ta mulle järele ei tule. Õnneks ära ma ei uppunud ja pildi sain ka kätte!



3. Lühikeste pükste saaga
Selle pildistamisega kaasneb ilmselt ka minu üks kõige mõtlematud tegusid, mida ma olen reisides teinud. Ma kandisin lühikesi pükse... ühes kõige usklikumas Türgi linnas, kus vähemalt pooled naistest katavad oma juukseid, rääkimata õlgadest või jalgadest. Kuigi ma olin selleks hetkes elanud seal juba umbes 2 kuud ja teadsin väga hästi, kuidas peab riidesse panema, otsutasime sellel päeval kanda oma toanaabriga just jalgu paljastavaid riideesmeid, sest kätte oli jõudnud esimene soe päikesepaisteline ilm, mida tahtsime tähistada shoppinguga ja pikinikuga kesklinnas. Oh boy, oli vist üpris hea, et ma tollel ajal türgi keeleseid roppusi ei osanud, sest peale etteheitvate pilkude saime ka nende osalisteks. Päeva tipposaks sai muidugi piknik, kus ühel hetkel olid ohutus kauguses ümberringi palju mehi, ma pakun u 30 ja lihtsalt jõllitasid meid, osa neist on ka juuresoleval pildil näha. Tollel päeval ei juhtunud meiega õnneks rohkem midagi, kuigi oleks võinud, eriti kui oleksin otsustanud pimedas samasuguse outfitiga liikuda. Ühtalsi oli see ka viimane kord kui ma Konyas välja minnes kandsin lühkesi pühkse või miniseelikut ilma sukkade või retuusideta. 



4. Näljased kassid 
Selle pildistamise ajal jäime ilma aga oma lõunasöögist. Käes oli viimane päev Kreekas, Halkidiki poolsaarel, viimaste tundide nautimiseks otsime koha, kus saaksime rahulikult mere ääres süüa. Kuna portsjon oli üpris suur ja ma kihelesin mere äärde pildistama, siis tegime einestamisest väikese pausi ja suundusime u 20-30 m kaugusel asuvasse randa, mis oli ühenduses söögikohaga. Samal ajal virutasid meie toidu ära aga kohalikud näljased kassid, tagasijõudes laua juurde oli näha ainult rasvast triipu linal, mis juhatas meid näppajate peidupaigani lähedal oleva põõsa alla. 


5. Kubujussid
Niimoodi nimetan oma fotograafe, kes käivad minuga külmemal ajal pildistamas ja peavad tihti mu jopet, salli ja mütsi kandma. Mäletan, et ka tollel pildistamisel oli väga külm, lõpuks ikka täitsa värisesin, vähemalt oli meil sellel päeval auto. Keskkooli ajal aga ei olnud mul probleem käia talv otsa kleitidega ja mõnikord niimoodi ka õues pilte teha, kusjuures vahepeal ei saanud autos soojendamas käis, pilte saab näha nt SIIN ja SIIN, nüüd olen aga vanemaks jäänud, selg ja põis ei kannata enam külma ja niisuguseid fotoshoote enam üldiselt ette ei võtta, kuigi hõlmad lahti või sooja kampsuniga võin ka talvel poseerida. Minu kõige ekstreemsem pildistamine külma ilmga jääb samuti keskkooli aega, mil õues olid parajad miinukraadid, midagi kerge pakase kanti ja mina kandisin õhukest pitspluusi, pilte saab näha SIIN



6. Lõksus
Seda lugu olen kunagi jutustanud ning pikmat versiooni koos piltidega saab näha SELLEST  ja SELLEST postitusest. Lühidalt öeldes on see halenaljaks lugu sellest, kuidas täiskasvanud inimesed ei oska oma asju selgeks rääkida. Enne Annika kolimist Inglismaale otsustasime teha pildistamise Tondil asuvas vanas ja lagunenud majas, otsisime koha, kust sisse pääseda ilma maja lõhkumata ja see ka meil õnnestus. Poole pildistamise peal märkisn ühte noormeest majja sisenemas, just sinna kohta, kuhu me olime oma asjad jätnud, jõudes tagasi (see maja oli üüratu) ei olnud seal enam kedagi, küll aga olid meie asjad laiali loobitud. Jumal tänatud, et ma sellel päeval olin läpaka koju jätnud. Järgmisel hetkel meie sissepääs majja löödi plankudega kinni, üle käidi ka kõik muud esimese korruse aknad, meie olime aga liiga hirmu ja häbi täis, et appi karjuda, seega lasimegi ennast lõksu panna, lõpuks jäi kõik vaikseks. Ma ei mäleta kaua me seal pärast seda kükitasime, pakun et u 40 minutit, nuputasime kuidas välja saada ja lõpetasime ka poolelioleva pildistasime, sest kinni olime seal niikuinii. Kuna me ei tahtnud maja kahjustada, siis oli veidi keeruline välja saada, kaalusime isegi kellegi endale redeliga appi kutsuda, et pääseda teise korruse akendest välja. Lõpuks lõime katki alumise korruse kõige pehmema vineerplaadi, mis akna ees oli ja pugesime sellest august välja, mäletan, et kriimustasin oma selga. Kuigi pildid tulid ilusad ja tegelikult on see usukumatu lugu, olen siiani vastaspoole käitumisest väga üllatunud, muidugi ei õigusta ma ka enda käitumist. 


7. Ajapeale pildistamised
Tavaliselt toimuvad pilditsamised väga kiiresti siis kui õues on külm. Mõnikord on vaja aga ka aja peale pildistada, näiteks üks selline kord oli siis, kui olime tagasi sõitnud Idast, mina nõudsin pilte, mis oleks rongis tehtud, aga terve sõidu oli see muidugi puupüsti täis. Tallinnasse jõudes olin pettunud ja mossis, pean tõdema, et pildistamiste või blogi pärast juhtub seda kahjuks liiga tihti, siis aga tuli mu tookordselt fotograafil idee teha kiired pildid rongis, mille väljamisaeg oli alles 10-15 minuti pärast, te oleks pidanud kontrolöri nägu nägema, kui me seletasime, miks keeldume ostmast pileteid ja miks me seal rongis tegelikult oleme. 


8. Džungel keset Eestit 
See pildistamine toimus Idas, pankrannikul või õigemini panga all, mere ääres metsas, kus suviti on mõnusalt suured sõnajalad. Et sinna aga kõige lühemat pidi alla saada on vaja ronida kalameeste poolt ehtitud teed mööda alla, mis pigem meenutab väiekst seiklusrada. Seega oli kogu outfit mul tookord kaasas ning riietevahetus toimus alles all. Kuna sellel fotoshoodil muutsime ka asukohti, tuli mul riideid korduvalt vahetada, küll aga kõndisin väikesmad vahemaad ära oma platvormkingadega, mida tuli pärast korralikult liivast puhastada. Ärgem unustage et kogu komejandi pidi kaasa tegema ka mu fotograaf. Originaalpostituse leiab SIIT


9. Kapriissuse uus tase 
Sellel suvel kirjutasin postituse, kus jagasin teiega ühe oma outfiti postituse behinde the secenesid. Täna jagan ma neid küll palju rohkem, kuid järgev pildistamine läheb selle suvise omaga ühte auku. Kui viidatud postituses kandsin pika rohu sisse peidetud crocse, siis all oleval pildistamisel plaanisin alguses kanda samuti crocse ja pidžaamapükse, kuna esialgne fotosess pidi olema ainul meigist, siis aga hakkas see look ja taust mulle nii meeldima, et tahtsin saada täispikkuses pilte. Vahepeal oli aga õues hakanud tormama ja vihma sadama, ma ei mäleta, mis põhjustel, aga mu fotograaf pidi tuppa jooksma lausa kahel korral,  sest mina ei tohtinud märjaks saada, üks nendest kordadest sisaldas kindlasti õigete pükste toomist. Sel samal päeval väljusin haiglast ka kolme õmblusega kuklas, sest mu koerale ei meeldi pildistamine nii palju kui mulle- karma is a bitch! 


10. Fake AF 
See pilt on minu blogiajaloo ilmselt üks kõige suuremaid pettusi, samas on see minu jaoks olnud ka kindlasti üks kõige naljakamaid pildistamisi. Ma olin tollel ajal jõudnud just Eestisse tagasi oma teiselt Erasmuselt ehk ma polnud mitu head kuud trennis käinud, seega oli paiduvus ja jõud kätes veel halvem kui tavaliselt. Küll aga tahtsin ma teha lahedaid spordipilte, üsna pea selgus, et ega mul midagi väga hästi välja ei tule, kuid paari asjaga saaks vast hakkama. Üks neist oli kätel seis, sinna ma ise ennast lükata ei jaksanud ja ausalt ei öeldes ka ei julgenud, seega tuli appi mu tädi, kes aitas saada vastavasse asendisse ja siis pildi pealt minema jooksis, aega pildi saamiseks oli u 5 sekundit, sest kauem ma ennast hoida ei jaksanud, neid katseid tegime korduvalt. Seega on sellest fotosoodist mul palju pilte, kus mu tädi lippab elu eest, kui tähelepanelikult vaadata ka seda pilti, siis paremas ääres on näha udusemat kogu, kus kunagi ilutses mu tädi kand. Matt mu all on muideks julgestuseks ja pehmemaks kukkumiseks, mitte iludetailina. 


Ja sellised olidki minu juhtumised ja mul on neid teiega suurim heameel jagda, sest tegijal juhtub ja kõik ei alati nii ideaalne kui paistab! Suur suur aitäh veelkord oma fotograafidele, et olete minuga seda Kolgata teed käinud! 
Cheers! 
Back to Top