Powered by Blogger.

Next Stop: Larnaca & Paphos (Cyprus)



I am back, et tuua teieni teine ning viimane osa Küprose reisist!
Kuna järgnev tekst tuleb arvatavasti jälle pikk, siis asume kohe asja kallale! 

Asukoht:
Larnaca ja Pafos, Küpros 

Reisi kestvus:
Larnacas jalutasin ringi pool päeva, Pafosel veetsin ühe öö ning ühe päeva. 

Sihtkohta reisimine:
Larnaca: Larnacasse sõitsin Limassollist, jällegi pidin leidma üles ühe nendest veidradest ja halvasti mägitud bussipeatustest (erinevatel marsruutidel võivad olla erinevad bussipeatused), kuid jällegi on selle bussi puhul peatus ka vana sadama juures, lihtsalt tuleb inimestelt abi küsida, kui ise kohta üles ei leia. Pikemate distantside ajakava leiab SIIT. Bussipilet Limassollist Larnacasse maksis 4€ täiskasvanule ning sõit kestis umbes poolteist tundi. Larnaca lõpp-peatuseks on vanalinnas ja ranna ääres asuv bussipeatus, kus peatuvad nii linnaliini kui kaugema distantsi bussid.
Pafos: Esmalt jõudsin Pafosele lennukiga, kuna tegemist oli hilisõhtuga, siis sellepärast ööbisin ühe öö ka seal. Pafose lennujaam asub keskusest umbes 30-40 minuti kaugusel, bussid sõidavad kesklinna (vähemalt liin nr 612) u iga tunni tagant (tasuta wifi lennujaamas aitab selle aja ilusti sisustada), ajakava leiab SIIT. Bussipilet maksab 2,50€ ning õpilassoodustuse saamiseks tuleb omada kohalikku õpilaskaarti. Oma viimasel reisimise päeval suundusin Pafosesse Limassolist, ka seekordseks peatuseks valisin bussipeatuse, mis oli vana sadama kõrval (sama, mis Larnacasse minekuks valisin), kuigi tegelikuses peatus buss ka hosteli lähedal, aga ma lihtsalt ei suutnud tuvastada, milline neist peatusest see õige oli. Sõit maksis 4€ ning kestis natukene üle tunni. 

Kohalik eripära: 
Kuigi minu seal oleku ajal (novembri keskel) valitses nende mõistes juba sügis ja ma eeldan, et ka hooaeg oli lõppenud/lõppemas, siis tegelikult paistis iga päev päike ning sooja oli umbes 20-25 kraadi kanti, ööd olid samuti soojad, u 17-18 kraadi. Väga palju tuli reisiplaanides arvestada ka sellega, et pimedaks läks juba kella viiest, seega suleti paljud vaatamisväärsused sellel ajal ning ma ise üritasin selleks kellaks olla kas tagasi hostelis või kesklinnas. Tänu "talveperioodile" oli ka turiste väga mõistlikus arvus ringi liikumas.
Larnaca: Küprosel oli igas linnas minu jaoks mingi kindel rahvus, kes kohalike kõrval domineerisid, kui Nikosias olid selleks türklased ja Limassollis venelased, siis Larnacas oli metsikult palju hindusid, ma vist pole elu-sees nii palju sarisid ühel päeval näinud. Larnaca tundus mulle neljast linnast ka kõige väiksem, vaiksem ja igavam... kuigi mul polnud tänu flamingo seiklustele seal palju aega ringi jalutada, siis juba poole tunniga nägin peamised vaatamisväärsused ära. Selline vaikne linnake kuhu võib ju minna, kui aega üle jääb, aga kindlasti mitte minu esimene soovitus.
Pafos: See-eest kuulub minu lemmik Küprose linnade listis auväärne teine koht Pafosele (esimene on Limassol). Sealne vibe on lihtsalt selline mõnus ja suvine, samuti on seal päris palju vaadata. Välismaalastest tundub seal kõige enam olevat inglasi, eriti just vanemapoolseid. 

Majutus:
Kuigi tegemist oli sama firmaga mis Limassollis, siis Pafose (Trip Yard Hostel Paphos) ööbimiskohaga läks mul tunduvalt paremini. Hostel asus linnaliini bussijaamast mõnesaja meetri kaugusel, kuhu polnud üldse raske minna. Vastu võttis mind väga tore teenindaja, tõsi, ta polnud samuti kohalik, aga ta oli kuidagi palju asjalikum kui Limassolli hostelis oldi. Koht ise oli väga lihtne, toad olid puhtad, kuid mööbel oli veidi räsitud. Wifi töötas seal hästi, hostelis oli ka ühisköök ja kenad vannitoad. Kahjuks ei olnud neil toas aga lockereid, ma sain jutu järgi aru, et kuskil need siiski on, kuid mahutavad ainult väikemaid asju (keskmine seljakott mahuks võib-olla ära), samuti kostusid seinad väga hästi läbi, niiet üle tee pubist tulnud muusika kõlas ilusti kõik magamistuppa ära. Üks öö 8- või 10-kohalises segatoas (kus ma sain ümbertõstmise tõttu lausa üksi olla!!!) maksis 12€ öö. 10-st punktist annan hostelile 6- sobiv koht, kuhu jääda üheks ööks. 

Vaatamisväärsused:
Larnaca: Peamised kaks vaatamisväärsust, mis Larnacas nägin olid kindlus ja St. Lazaruse kirik, arvan, et need on ka linna ühed tähtsamad vaatamisväärsused, kuid minu jaoks pigem teisejärgulised (ma nägin sellel reisil liiga palju kindlusi ja vihjeks võin öelda, et see jätkus ka Kreetal). Linnast u 5 km välja jääb soola järve kaldale aga Umm Haram mošee (Hala Sultan Tekke), mida ümbritsevad palmipuud ja mis minu jaoks tundus nagu mõni müstiline oaas kest kõrbe, ainuke, mis vaadet veidikene rikkus oli poolkuivanud soolajärv, kuna vihmaperioodi polnud veel tulnud. Mošeesse saab sisse tasuta ning seal on olemas isegi kitlid ja rätikud, mida naised saavad pühakoja sisenemisel kasutada.
Pafos: Pafosel on võimalik näha väga palju antiikseid vaatamisväärsusi, tähtsamateks on kindlasti St. Paul sambad koos Ayia Kyriki kirikuga ja arheoloogia park, kus võib näha iidse linna varemeid, pilet parki maksab 4-5€ ning kiire ringi tegemisega saab seal umbes tunniga hakkama. Samuti on ka Pafosel oma kindlus, mis on kohe arheoloogilise pargi kõrval. Kaks kohta, kuhu oleksin tahtnud väga minna olid Tombs of the Kings, mis on umbes 3 km kaugusel kindlusest, ja Afrodite kivi ehk tema sünnikoht, kuid tänu ajapuudusele jäid mul need kohad seekord nägemata. 
Kindlasti soovitan minna ka linnadest väljaspoole- Küpros pakub nii ilusaid randasid kui ka kauneid ehitisi. 

Söögikohad:
Larnaca: Eeee, söök... Ma kipun kahtlustama, et ma ei söönud Larnacal mitte midagi, vaid otsustasin hoopis Limassolli kasuks- tollel õhtul ma selle saatusliku rohelist asja täis gyrose saingi.
Pafos: Pafosel leppisin poest ostetud toiduga, ainuke, mis mulle meenub, on lehttaigna-singi-juustu megasuur pirukas, mis oli väga hea. Rohkemat mul kahjuks toidukogemusi jagada ei ole. 

Vaba aeg:
Larnaca:
Selle reisi üks kõige elevust pakkuvamaid hetki oli just reis Larnaca soolajärve äärde, kus pesitsevad flamingod, ma reaalselt mõtlesin, et Euroopas selliseid linde ei leidu, kas keegi arvas sama? Kes mu vloge vaatab, teab, et alguses sain üsna suure pettumuse osaliseks, sest järv oli linnukestest tühi (tegelikult olin sellega arvetanud, sest linnud tulevad alles vihmaperioodi ajal novemberis/detsembris, aga lootsin ikka neid näha), ainult jalajäljed olid mudasel pinnal, kuid peagi nägin teisel pool teed teist järve, mis muideks oli lennujaama ja suure maantee vahel, ja seal nad olid, 6 flamingot oma pojukestega, hoolimata sellest, et tegelikult olid nad ikka kaugel (ma pakun, et u 100 m) ja mul ühtegi head pilti näidata ei ole, olin megarõõmus neid nähes, sest järve äärde jõudmine oli üks paras seiklus. Peale Limassolli bussi pealt maha tulemist tuli võtta samast peatusest buss edasi, mulle soovitati busse nr 425 või nr 429 (ühe otsa pilet maksis 1,5€) , buss nr 425 on ka ühtlasi lennujaama oma, mis sõidab u iga 30 minuti tagant, teine buss sõitis veel harvemini. Kahjuks peatub nr 425 buss aga keset maanteed e mitte kuskil, jah, flamingosid võib õigel ajal isegi näha, aga ma pakun, et Hala Sultan Tekke oli u 3-4 km kaugusel. Hiljem selgus, et mošee juurde läheb buss 424, mis sõitis Larnacas bussipeatuses olles otse mu nina eest läbi. Kogu selle aja tuli võidelda ka jooksvate minutitega, sest iga sekund jõudis lähemale päikeseloojangule. Õnneks läks kõik lõpuks hästi, nägin ära flamingod, mis-sest et kaugelt ja jõudsin ilusti tagasi hostelisse- selliste raskuste ületamine teeb õnnelikuks ja enda üle uhkeks. 
Pafos: Pafose lähedal on mõned mõnusad rannad, mina otsustasin minna ühesse lähimasse nimega Coral Bay. Bussiga nr 615 (PS! Sellega saab ka Tombs of the Kingsi juurde), mis läheb linnaliini bussijaamast, sõitis sinna u 40 minutit, pilet maksis nagu ikka 1,50€. Nii sinine, nagu meri piltide peal on, see tollel päeval küll ei olnud, pigem on tegemist väikese rannakesega, kuhu on ehitatud ka paar hotelli, tollel hetkel viibisid seal pigem vanemaealised ehk siis kogu vaatepilt sarnanes üsna sanatooriumile. Ise-enasest kena kohake, aga ma vean kihla, et Küproselt leiab nii palju paremaid kohti, kui see. 

Ja selline mu reis päikselisel Küprosel oligi- natukene seiklust, natukene väsimust ja palju rõõmu! Küsimused Küprose kohta ning tagasiside on alati oodatud!
Aitäh, et võtsid vaevaks minu jagatut läbi lugeda!
Peatse kohtumiseni!
Cheers! 

Larnaca: 

Paphos: 

Next Stop: Nicosia & Limassol (Cyprus)



Hello!
Mul on hetkel käimas väga intensiivne reisimise aeg, sest tahaks enne kodu veel nii palju kui võimalik näha, seega peate täna leppima jälle ühe järjekordse reisipostitusega, kuid vahelduse mõttes hüppame Kreekast välja Küprosele, mis tegelikult on nagu Kreeka, lihtsalt väiksem, puhtam ja organiseeritum. 
Let's begin! 

Asukoht:
Nikosia ja Limassol, Küpros

Reisi kestvus:
Kokku veetsin Küprosel 4 täispikka päeva (5 päeva ja 4 ööd), millest Nikosias veetsin pool päeva ning Limassolis mõned ööd, kuid linna avastasin ühel päeval. 

Sihtkohta reisimine:
Küprosele lendasin Thessalonikist Ryanairiga, piletid maksid umbes 50-60€, kuid nende puhul kasutasin oma 80€ Ryanair voucherit, mis mulle ühe Santorini reisi otsa tühistamise puhul anti. Kuna voucheri eest ei saanud osta kahte erinevat reisi (alguses oli plaan selle eest ka Bulgaaria piletid osta), siis lisasin juurde ka priority teenuse, ma ei tea, mis imeasju ma sellelt ootasin aga seda (vähest) raha see teenus küll väärt ei ole, sain küll järjekorrast varem ette, aga bussis, mis viis lennukisse, olin ikka kõigi teistega koos ja sain samal ajal lennukisse. 
Nikosia: Nikosiasse (esimesse linna, mida avastama asusin) alustasin oma teekonda Pafoselt, kus maandus lennuk. Pafosel on kaks peamist bussijaama- linnaliini bussijaam, mis on vanalinnas sadama juures (Kato) ja kaugliinide bussijaam (Karavella), mis on kõvasti üleval pool ja täiesti organiseerimata, õnneks aitab suur plakat koos sihtkohatade ja ajakavaga olukorda siluda. Lennujaamast lähevad bussid mõlemasse bussijaama, kuid linnaliini omasse tihedamini, ajakava leiab SIIT (Katosse buss 612, Karavellasse 613). Linnalinni bussijaamast saab teise bussijaama bussiga nr 618 (linnaliini bussijaamas on olemas kenad töötajad ja inglise keelsed sildid, mis seletavad kõik marssruudid ära), üheotsa pilet maksab 1,50€, rahvusvahelised õpilaspiletid ei kehti. Pilet Pafoselt Nikosiasse maksis 7€ (täiskasvnutele) ja sõit kestis u 2 tundi, pileti saab osta bussijuhi käest. Buss on täiesti tavaline, seega lõbustama peab ennast seal ise. Ajakava kõikide liinide kohta leiab SIIT
Limassol: Limassolli sõitsin juba samal õhtul peale mõnetunnist avastamist Nikosias, buss väljus peaterminalist, sealt, kuhu ka Pafose buss mind toonud oli. Sama süsteemi eeldasin ka Limassolli puhul- viimane peatus on peamine bussijaam, oh boy how wrong I was, tuleb välja, et Limassollis pole sellist ühte suurt bussijaama ja niimoodi sõitsingi ma kenasti õigetest peatusest mööda ja lõpetasin linna ääres uues sadamas, õnneks tänu lahketele inimestele sain buss nr 30ga (üks ots linnaliini bussis maksab 1,50€) rajale uuesti tagasi. Kui teil on ööbimine kesklinnas või vanalinnas, siis kindlasti küsige maha varem, näiteks vana sadama juures. Halb on ka see, et bussipeatusi peaks justkui ise teadma, sest bussijuht neid ei karju, samuti on neid Limassollis raske leida, sest tihti pole need ära tähistatud ja bussifirma leheküljel oleks pooled bussipeatused kaardilt justkui puudu. Bussipilet Nikosiast Limassolli maksis 5€ ja sõit kestis 1,5 tundi. 

Kohalik eripära: 
Aastatel 1878-1912, peale Ottomanide valitsemist, läks Küpros Inglise koloonia alla, mis kohalike sõnul aitas kohalikku elu edendada päris hästi, näiteks luua hea teedevõrk (jess, ei olnudki väänlevaid teid mööda rannikut, mis mul tavaliselt südame pahaks ajavad). Tänu sellele on Küprosel ja vaskpoolne liiklus ning nende pistikupesad on kahe augu asemel kolme auguga. 
Nikosia: Nikosia on Euroopas ainuke järele jäänud pealinn, mis on jagatud pooleks kahe erineva riigi vahel- Küprose ning Põhja-Küprose Türgi Vabariigi, kuigi viimast tunnistab ainult Türgi Vabariik, siis reaalselt ongi Küprosel kaks riiki. Piiri ületada on lihtne, tuleb näidata vaid dokumenti, pole vaja viisat ja kuigi ma kasutasin passi, sest lootsin Türgile kohaselt templit saada, siis tegelikuses templeid ei jagata, seega arvan, et piisab ka ID-kaardist. Teise suurima rahvana ongi Nikosias palju türklasi.
Limassol: Kuigi olen olnud palju suurtemates linnades, oli mul Limassollis eriline lühis ning minu jaoks oli orienteerumine seal kuidagi raske- internetipuudus, kinnised turistipunktid ja vähene kodune uurimine tegid oma töö. Kui ma linnast sain päeva lõpuks aru, siis busside süsteemiga tuli maadelda iga päev, sest need bussipeatused olid lihtsalt nii halvasti märgitud. Minu jaoks oli Limassol ka täielik venelaste kuurort, neid ikka jagus igalepoole. Hoolimata mõnest viperusest oli Limassol minu jaoks kõige ilusam linn Küprosel, mul on ääretult hea meel, et just sinna võtsin oma peamise ööbimise, aitäh Giannisele heade soovituste eest!  

Majutus:
Küprosel ööbisin vaid kahes kohas, Pafosel ning Limassollis, enamus öödest (3) veetsin Limassollis. Seekord olin hostelis nimega Trip Yard Limassol. Ohhohooo, iseenesest oli ju väga okei koht- pildid vastavad reaalsusele, vannitoad olid megailusad ja aed tundus mõnus, köögis sai ise süüa teha ja ega ka tubadel midagi viga polnud. AGA. Koht ise oli küll üpris kesklinnas, kuid sutsu raske leida ja töötajad... mulle tundus, et ühtegi kohalikku seal ei töötanud, vähemalt nii külastajate kui teeninduse poolt kuulsin ma rohkem vene kui inglise keelt, ärge saage valesti aru, mul ei ole üldiselt venelaste vastu mitte midagi, aga kui mulle tuleb töötaja peale lockeri võtme deposiidi (3€) maksimist seletama, et lockeri võtmed on kadunud, sest see on hostel ja noh lihtsalt juhtub (pärast peale kolmandat töötajat ikkagi sain võtme); või kui nad täpselt ise ka ei teadnud, kus miski on või kuidas midagi korraldada; või ei osanud vastata tüüpilistele turisti küsimustele a'la, kus printida saab; või kui peale check-outi saadetakse mulle booking.com-i kaudu kiri ja küsitakse kas ma ikka üldse ööbisin seal, sest neil justkui pole mu check-ini kirjas, siis andke andkes, aga mis asi seal toimus??? Samuti ei meeldinud mulle see, et receptionis istusid peale töötajate ka suvalised inimesed ja töötajad ise olid pidevalt kadunud ja ega nad külalistest väga ei eristunud ka, seega oli nende leidmine eriti raske. Sellesuhtes pole siin rahvustega midagi pistmist, ma oleks igast rahvusest inimeste peale pahane, seekord juhtusid sekka lihtsalt mõned venelased ka (ma arvan, et töötajad oli erinevast rahvusest). Kolme öö eest maksin 10 kohaga toas (tegelikult oli 8 kohta) kokku 36€ (millegipärast booking.com ei näita enam nende hinda mu bookimistes- võimalik kustutamine hosteli poolt?). Nagu ma ütlesin, kõik oli justkui okei, aga kuna teenindus tõmbas kogu asja minu jaoks nii alla, siis 10-st punktist saab see koht 4. 

Vaatamisväärsused:
Nikosia: Minu jaoks olid enamus kohad, mida näha, vanalinnas ja just Türgi poolel, bussijaamast on vanalinna vaid mõned sammud astuda, mis andis mulle ka rohkem aega avastamiseks. Erilisteks lemmikuteks olid seekord Selimiye Mošee (St.Sophia Cathedral) ja Büyük Hani turg. Panen südamele, et hoolimata teisest usust või kommetest oleks viisakas kanda meestel mošeesse sisenemisel pikki pükse ning naistel pikka seelikut ja peas rätikut (nii et juukseid näha pole), samuti tuleb jalast võtta ära jalanõud. Peale mõnda aega elamist Türgis on minu jaoks nii häiriv, kui naised marsivad mošeesse sisse nii, kuidas ise tahavad, jah, sa ei ole moslem ja ei usu nende uskumisi, aga siis pole vaja ka nende pühadesse ehitistesse minna, kui viisakalt olla ei oska, tihti ei mängi siin rolli teadmatus, vaid hoolimatus, sest enamus turistide poolt külastatavates mošeedes on suured sildid, kuidas oleks viisakas riietuda. Üldiselt teen mina reisimistel päevaplaanid ette ning kui tean juba hommikul, et on mošeesse minek, siis panen selga vastavad riided ja võtan rätiku kaasa, mõnes kohas saab rätikuid ka kohepealt laenutada, näiteks Istanbulis Sinises mošees. Sedasorti turuhoone/plats oli aga minu jaoks midagi uut, mida ma ka Türgis pole varem näinud (tegelikult on seal ka selliseid, lihtsalt mina ei ole juhtunud nendesse), kindlasti väärib külastamist! Seevastu Dervish Pasha maja  ja The Archbishop's Palace olid küll täielik pettumus. 
Limassol: Ka Limassolis on enamus turistidele mõeldud kohad just vanalinnas, mina soovitan lihtsalt ringi jalutada, kui mul kaarti pole, töötab see minu puhul imehästi, võtan enam-vähem õige suuna, kuulan sisetunnet ja hops tulevad järjest kõik kohad, mida näha tahan, ma loodan et ma nüüd midagi ära ei sõnunud... Vanalinnast leiab nii mõnusaid ajaloolisi ehitisi, hipsteri vaimuga söögiplatse kui ka hubaseid kitsaid tänavad. Minu lemmikuks ostus aga vana sadam ja sealt mööda merd jooksev palmipuudega tähistatud promenaad, nii mõnus ja suvine tunne tekkis seal! Küprosel on ka palju ilusaid kohti, mis jäävad linnast välja ja kuhu saab tihti vaid autoga, üheks selliseks kohaks on Limassoli lähedal asuv Lefkara küla, mida peetakse ka üheks ilusaimaks Euroopas. Kuna minu kohalikul sõbral on elus praegu väga kiire periood ja mul endal lube ei ole, siis kahjuks jäigi sinna (ja paljudesse teistesse kohtadesse) minemata, aga see-eest nautisin aega Limassolis väga! 

Söögikohad:
Nikosia: Ausalt öeldes ei olnud mul terve reisi jooksul erilist söögiisu, kõht kuidagi ei saanud toiduga läbi ja tavaliselt palavate ilmadega sööngi vähem, seega ei jõudnudki ma Nikosias sööma, vaid leppisin Pafoselt poest ostetud saiakestega.
Limassol: Ka Limassolis toitusin enamus ajast toidupoe söögist, kuid paar korda õnnestus mul ka väljas käia. Näiteks einestasin ühel hommikul koos kohalike sõpradega mereäärses kohvikus nimega Caffe Nero, seal söödud soe kanavõileib oli imeline! Tegelikult oli esimene plaan tollel hommikul minna vanas sadamas asuvasse Pier One'i, aga kuna meiega oli kaasas imearmas kutsa, siis pidime valima õuekohviku, küll aga läksin tagasi sinna viimasel hommikul, Google ütles, et nad avavad kell 9.30, tegelikuses vaatasid kell 10 mulle kõik üllatunult otsa ja ütlesid, et ehk 30 minuti pärast jõuaksid nad mulle kohvi serveerida, nii palju mul kahjuks aega polnud, seega tuli leppida tagasihoidlikuma koha ja keskpärase toiduga vana sadama La Croissanteries. Ühel õhtul otsustasin einestada vanalinnas asuvas hipsteri hoodis (Saripolou väljak), mis sarnaneb meie Telliskivile, peatusin kohas nimega Salut Bar & Grill , kahjuks panind nad liiga kalli 
gyrose (7€, tavaliselt jääb hind 3-4€ kanti) sisse liiga vähe kastet ja liiga palju mingisugust rohelist ürti, mis mulle kohe üldse ei maitsenud, seega pidin hakkama saama vaid kõrvale pakud friikartulitega. 

Vaba aeg:
Nikosia: Ausalt öeldes ei oska ma midagi erilist soovitada, sest ma ise veetsin seal vaid mõned tunnid ja kõik need kulusid turistikohtade ülevaatamisele. Natukene poodlesin vanalinna peatänaval ka. Kuid lugesin kuskilt arvustusest Hamam Omerye kohta, mis pidi hea ja huvitav olema, kahjuks ei oska ma ise sellele täpset hinnangut anda, kuid üle oleks tahtnud vaadata küll.
Limassol: Ka Limassolis kulus mu aeg enamasti ringi rändamiseks ja uute ettevalmistamisteks, siiski jäi vana sadama ja ööbimikoha vahele ka poodlemise tänav, kust ma endale uue dressipluusi skoorisin. Limassoli lähedal asub väikesm soolajärv (suurem on Larnacas, millest räägin järgmises postituses), kust õnnekorral võib novemberis/detsemberis (enne suuri vihmasid, sest siis kolitakse Larnacasse üle) flamingosid leida. 

Mul on ääretult hea meel, kui Sa selle kõik läbi lugesid ja lõppu jõudsid! Täpselt pool reisist on läbi ning teise poole koos kohtumistest flamingodega ja väljakutsetega Pafoses üritan ka ruttu teieni tuua!
Cheers! 

PS! Ära unusta vaatamast mu seiklusi ka videovahendusel SIIT

Nicosia:
Müür kahe riigi vahel // The wall between of two countries
Limassol:

Being Nurse in a Greek Way

Hello!
Eelmisel nädalal sai mul pool praktikat tehtud (jess) ning selle puhul mõtlesin kirjutada uue postituse haigla tegemiste kohta kuna mul on päris palju uusi kogemusi jagada. 

Kuidas saada Kreekas õeks?- Õppida, et töötada riigihaiglas
Esimestel praktikapäevadel ja tegelikult ka nüüd tuleb aeg-ajalt õdedega jutuks meie ja nende süsteemi erinevused ja sarnasused. Näiteks õpitakse Kreekas õeks täpselt sama kaua kui Eestis ehk 3,5 aastat, kuid peale seda tuleb Kreekas teha veel 6 kuud praktikat, mis Eestis puudub. Kuna kooliaegsetel praktiktel saab haiglas vähe kaasa teha, sest päris õed on enamasti oma tööga liiga hõivatud ja mulle tundub, et pigem ongi kombeks lasta praktikantidel lihtsalt vaadelda, siis viimane 6-kuune praktika peaks andma tööks vajalikud algoskused. Minu kogemuste põhjal lastakse Eestis tudengitel pigem palju kui vähe toiminguid teha ning tihtipeale pakutakse võimalust ka mõnda huvitavamat arstiprotseduuri vaadata. Samuti pole tööle saamine Kreekas kuigi lihtne, paljud värsked õed alustavad oma tööd erahaiglates, mis on siin halvem variant kui riiklik haigla, häid kohti on vähe saadaval ja nii tulebki mõnel töötada aastaid erahaiglas. Samuti oleneb tulevane töökoht koolis saadud hinnetest- tublimatel õpilastel on võimalik saada parem töökoht, vähemalt sain mina niimoodi aru. Kandideerimisel saab valida vaid linna ja valikkusse panna paar haiglat, osakonda õde ise valida ei saa, minu meelest töötas sarnane süsteem osakondade puhul ka Türgis. Eestis on see-eest õdedel täiesti enda valik kuhu nad tööle minna tahavad, aja ning hinnetepiiranguid seatud ei ole. 

Süsteem haiglates-rohkem tööd, vähem võimu
Ka süsteemid haiglas on meie omast veidi erinevad, nagu iga riigi puhul ikka. Näiteks on jagatud EMO minu haiglas mitmeks alaosaks- patoloogia (haigused), kirurgia, uroloogia (urineerimisega seotud kehaosad), kardioloogia (süda), oftalmoloogia (silmad), ortopeedia (murrud, nikastused), laste EMO, acute ward (tõsisemad patisendid, nt elustamised)- need väiksed alaosakonnad (igaühel on paar kabinetti) moodustavadki kokku ühe suure erakorralise meditsiini osakonna, mis on lahti iga 4 päeva tagant (teised päevad katavad teised haiglad). Samuti kuuluvad EMO osakonna juurde ka eraldiseisvad osakonnad nagu päevakirurgia ja väikesed kirurgilised protseduurid, kus on omakorda erinevad valdkonnad nagu näiteks biopsiad (kasvajast testi võtmine), ilukirurgia (nt sünnimärkide eemaldamine) ja uroloogia. Mina olen eelnimetatud kohtades olnud kõigis v.a silma ja südame kabinettides. Lisaks sellele olen aru saanud, et Kreekas on kiirabil väikesem võim kui Eestis, sest nad peavad tooma kõik patsiendid haigalasse, mis suurendab veelgi õdede koormust. Kui ma õigetsi aru sain siis tavaline kogus EMO-s 24h jookusl on vastu võtta ligikaudu 1000 patsienti, millest tegelikult väga väike kogus vajab erakorralist abi. How crazy is that!?

Minu praktika- kas ma tulin siia vaatlema?
Ausalt öeldes ei oska ma kunagi oodata, milline päev mul haiglas tulla võib, mitte patisentide ja eriolukordade pärast vaid enamasti just alaosakonna ja mentori tõttu, mis/kes iga päev on uus. Minu jaoks oleneb kõik väga juhendajast- tihtipeale oleneb tema aktiivsusest ja tahtes mind õpetada ka minu aktiivsus ja tahe õppida. On olnud reaalselt päevi, kus mu juhendaja pole minuga sõnakesti vahetanud ning on olnud päevi, mil olen saanud teha rohkem kui eelnevatel päevad kokku. On tulnud ette ka olukordi, kus mind tervitavad õed või arstid, keda ma üldse ei mäleta, sealhulgas meeldib mõnedel artistel vene keeles suhelda, mille peale arglikult lihtsalt noogutan. Peale mõningate toimingute tegemiste ja päris mitte nende ära unustamise kõrval on mul võimalus olnud päris palju vaadelda, mitte ainult protseduure patsientidega vaid ka üldist eluolu. 
Ausalt öeldes toimub seal päris palju selliseid asju, mille peale minu õppejõud oleks sellise käitumise peale mind kolinaga eksamilt läbi kukutanud, näiteks on siin endiselt väga suur probleem kanda kindaid, eriti just vere võtmistel, üks päev tahtis isegi üks õdedest mu kinda katki rebida, et ma veene paremini tunneks- no thank you. Küll aga kaustakse kindaid, mõnikord lausa topeltkindaid, kui tegemist on uriiniga seotud toimingutes. Hunnikutes käevõrude, sõrmuste ning lahtiste juuste kandmine on samuti tavaline nähtus- sellised asjad suurendavad infektsiooni ohtu. Lisaks sellele on täiesti tavaline väga valjult rääkida üle osakonna või võtta kõrvalruumides vastu erinevaid patsiente ise kahte ruumi ühendavat ust lahti hoides ja muidugi samal ajal valjult patsiendi probleemidest rääkides. On olnud ka juhuseid, kus kesest (arsti)protseduuri on samas ruumis viibiv õde vastanud oma telefonile, jututooni ja kõne pikkuse põhjal võib arvata, et tegemist on pigem era- kui tööasjadega. Kõige häirivam just praktika poole pealt on minu jaoks aga teistsugune praktika süsteem, näiteks tuleb mul ise peale praktikapäeva lõppu koju küsida, mis minu jaoks on kuidagi nii ebaviisakas. Samuti tuleb ise meeletult palju huvi toimingute vastu üles näidata, mida pole teha üldse kerge, kui iga päev uue õde juhendajaks, kelle tehnikat alles õpin tundma, eriti raske on olukord kärmete õdedega, kes kõik töö ise ruttu ära teevad. Minu jaoks on Eestis juhendajad kuidagi tudengite sõbralikumad, kaasavad neid rohkem töösesse ja panevad piirid paika, samas on Eestis juhendajatele ette nähtud ka selleks vastav koolitus. Hoolimata oma kiirest kohenamisvõimest on mõni asi peale kahte kuud siiski veider ning kohati tulebki endale väga kindlaks jääda, näiteks kinnaste kandmises. 

Sellised ongi minu praktikapäevad- mõnikord surmigavad ja mõnikord asjalikud ning harivad.
Kuigi praegu sai kirja rohkem negatiivseid kui positiivseid külgi, siis tegelikult tahan rõhutada, et enamasti tehakse on tööd hästi, lihtsalt mõne nüansiga, mis mulle ei meeldi. Samuti ei taha ma selle postitusega öelda, et Eestis kõik perfektselt hästi oleks, kindlasti mitte, kuid on tõesti asju mis on paremad kui neil.
Pool teed on veel minna. I can do this! 
Cheers! 

Next Stop: Santorini



Hello!
Täna on oodata ühte pikemat postitust nii teksti kui piltide poolest, sest juttu tuleb SANTORINIST kogu selles ilus ja valus, uskuge mind, ma arvasin, et terve see puhkus saab olema just täpselt nii kaunis kui Google pildid, oh kui valesti ma arvasin. Rohkem muljeid leiate juba alljärgnevatst peatükkidest!
Let's begin! 

Asukoht:
Santorini saar, Kreeka 

Reisi kestvus:
Kõige parem oleks vist öelda 4 täispäeva ja 5 ööd, sest esimesel päeval saabusmine keset ööd ning viimasel päeval lahkusime hommikul. 

Sihtkohta reisimine:
Minu tee hakkas Ryanairi lennuga Thessalonikist ümberistumisega Ateenas, kus sain kokku oma parima sõbra Martiniga, kes oligi minu seekordseks reisikaaslaseks. Tagasitulles tuli meil Ateenas võtta lennuki asemel aga rong, sest ka meile sai osaks suur Ryanairi lendude tühistamise tulv, mis õnneks puudutas ainult viimast lendu. Lennud ise olid odavad, ma arvan et üks ots Thessaloniki-Ateena-Santorini maksis max 40€.
Kuna lend Santorinile jõudis hilja ja lahkus vara, siis tuli mõlemal korral võtta takso, mis maksis 20€ ots, kuna lennujaam oli meie ööbimispaigast, Firast, 6 km kaugusel ja jalakäijate sõbralikku teed sinna ei läinud, siis tuli kahjuks selline väljaminek teha. Saabudes jagasime taksot kahe teise inimesega, kuna aga hotellid olid erinevad, mis tegelikult olid samal tänaval (mida ma siis ei teadnud), oli sõidusummaks 30€, säästime küll 5€, kuid tegelikult oleks võinud ju ühe hotelli nime öelda, Fira on nii väike koht, niiet jalutamisega poleks probleeme olnud ja raha oleksime sellisel juhul lausa 10€ säästnud. 
Päevasel ajal (alates kella seitsmest hommikul) lähevad Firast lennujaama bussid arvatavasti iga tunni või poole tunni tagant, ning üheotsa pileti on maksimaalselt 3€, nüüd vist saate aru, miks seda 20€ eriti mõru maksta oli. 

Kohalik eripära: 
Ausalt öeldes olin esimesed päevad Santorinit nähes päris pettunud, Fira justkui oli selline nagu piltide pealt nägin, kuigi hõlmas endas ka peale valgete majade väga räpast rannikuala ja tänavaid, luitunuid siniseid kupleid, mis pildi peal on alati perfektselt tumesinised ning üldse ei saanud ma aru, kuidas inimesed neid vaateid nii ilusti piltide saavad. Ma ju tean, et Google pildid näitavad tihti tipp-fotograafide ja/või väga ületöödeldud pilte, kuid mitte kunagi varem ei olnud ma veel nii pettunud mõnes reisisihtkohas olnud- kas oli asi lihtsalt minu unistustes, ilmutasin ma kergeid reisiväsimuse märke või oli asi millestki muus, seda ma ei tea, aga rahul ma ei olnud. Viimasel päeval otsustasin siiski ära käia ka Oias (u 30 minutit bussisõitu, üks ots maksis 1,80€, bussid väljuvad iga 30 minuti tagant), kõrvalinnas, mis asub saare põhjapoolses tipus, ausalt, parim valik üldse selle reisi jooksul, sest just seal oli kõik see, millest ma oma peas unistasin- ilusad valged laiad tänavad, sinised kuplid ja kaunid vaated, mida polnud ka pildi peale raske püüda, seal kohe oli teine õhkkond. Hoolimata sellest, et Fira ja Oia on vaid mõne kilomeetri kaugusel erinesid nad minu jaoks nagu Tallinn erineb Tartust- justkui sama, aga tegelikult ikkagi täiesti kaks erinevat asja. 
Üldiselt meil ajaga muidugi vedas- iga päev paistis päike (v.a esimene öö ja viimasel päeval kerge vihmahoog), ilm oli valdavalt 15-20 kraadi ringi ja mis kõige olulisem, inimesi oli parajas koguses, ma ausalt ei kujuta ette kui hull seal suviti on, no vaadake juba SEDA pilti, katsu sa sedasi siis vaadet nautida või pilti teha. Minu jaoks olid ka hinnad üllatavalt tavapärased, minu meelest oli isegi Halkidiki kohati kallim, kuid ka Sanotrinil jagub turistilõkse ja muidugi kande alati kaasas sularaha, sest paljud kohad kaarte ei aktsepteeri. Tasub meeles pidada, et tegemist on väga turistikeskse kohaga ja kohalikku eluolu näeb seal vähe, samuti on tegemist väikese saarega, kus põhikohad näeb ära paari päevaga.

Majutus:
Kindlasti üks mu esimesi pettumisi oli Firas (saare keskus) võetud majutus. Tegin endale seekord erandi ja lubasin kallimat ööbimist kui tavaliselt, sest tegemist on ju ikkagi Santoriniga, seega olid ka ootused suuremad. Ma lihtsalt ootasin piltidele sarnaseid tulemusi (ausalt, ma tean et pildid ei pruugi tegelikusega samad olla, aga noh, me ju maksime!!!), tegelikkuses oli Villa Soula küll kena, aga täiesti tavaline ja hoopis teistsuguste tubadega koht. Esimesel öösel pandi meid, õigemini jäeti võti (sellel saarel administaatorid öösiti tihti ei tööta) meile keldrikorruse tuppa, järgmisel hommikul paigutati meid üllatuslikult aga üles, sest eelnevalt olime palunud tuba ülakorrusele. Hoolimata sellest minu jaoks väga toredast korraldusest oli ka üleval asuv tuba täiesti teistsugune kui piltidel, kuidagi väiksem ja värvitum ja... selline meh, ainuke lahe asi oli lisaaken/uks, mis viis otse pisikesele ühisterrassile. Toa juures ei meeldinud mulle halvasti soojategev õhukonditsioneer ja väike vannituba, mille põrand ujus üle juba peale esimest pesu (vannituba oli lihtsalt nii väike). Seevastu olid voodid mugavad, wifi hea, teeninidus väga sõbralik ning igal hommikul oli võimalik lasta oma tuba koristada. Samuti oli hotellis välibasseinid ja ka asukoha poolest oli ta praktiliselt kesklinnas, aga nagu ma juba ütlesin on Firal kõik teineteise lähedal, siiski põhi valgeid maju koos merevaatega aknast näha ei olnud. Muidu oli ju kõik tegelikult okei, aga just hinna ja kvaliteedi suhe polnud minu jaoks paigas, seepärast saab see koht 10-st punktist 5. Siiski soovitan võtta majutuse Firasse või Oiasse, seal on kõik olemas ja mööda saart on lihtsam reisida. 
Edit: Ma hakkasin just mõtlema, et minu meelest maksime 5 öö eest u 80€ näkku, mis teeb alla 20€ päevas, seega saime tegelikult selle koha ikka päris hea hinnaga... Ups. Aga ruumid olid ikkagi piltidega võrreldes täiesti erinevad. 

Vaatamisväärsused:
Hmm, kuna tegemist oli jälle pigem puhuksereisiga siis kindlaid vaatamisväärsusi listis ei olnud. Teadsin vaid, et tahan käia Firas, Oias ning paaris rannas ja lihtsalt ringi jalutada, sest iga maja on justkui omaette vaatamisväärsus. Nii Firas kui Oias on ka paar kirikut, kuhu tasub täitsa sisse põigata, meie külastaime Firas juhuslikult St. Johni katedrali. Oias leidub ka veidi teistsuguse olemisega tuuleveskeid. Tegelikult tahtsime Firas võtta tasuta tuuri, ainuke, mis ma leidsin oli see firma SIIN, kuid nad ei vatanud mulle ei meili ega Facebooki teel, hoolimata sellest, et Facebookis olid nad mu kirja näinud, ka hinnangud jagunesid täpselt pooleks- oli olukordi kus nad väidetavalt kohale ei ilmunud ning päevi kus nad andsid väidetavalt parima tuuri, kahjuks ei oska ma selle endapoolst infot anda. Hotellis räägiti meile ka võimalusest minna päevasele paadireisile, mis viib saare kõrvalasuvasse vulkaani juurde ning tutvuma ka veel ühe teise saarega, kuna me mõlemad oleme Islandil käinud, siis tundus seale olen vulkaan väga niru olevat ja nii me selle reisi vahele jätsimegi, ausalt, maailmas on nii palju vägevamid vulkaane, mida külastada kui see. 

Söögikohad:
Seekord olin toidukohtade nimede pildistamistega eriti tubli ja saan tuua täitsa asjaliku ülevaate. 
Minu üheks lemmikkohaks võib kindlasti lugeda Svoronos (Φούρνος) pagariäri, kus peale hommikuste värskete saiakeste, saab ka maailma parimaid kaneeliküpsiseid, oh kuidas tahaks praegu ühte krõbistada... Kuna minu jaoks oli Sanotrinil iga päev pühapäev, siis paar hommikut alustasin oma päeva näiteks Caffe Luigis süües imehäid ja kindlasti väga kaloririkkaid pannkooke koos nutella, banaanide ja maasikatega, ühel hommikul proovisime ära ka juustu-pesto pannkoogi, mis oli samuti maitsev. Mõlemad kohad on üsna tagasihoidlikud ning midagi peent sealt kindlasti otsida ei tasu. 
Lõunaks sobib süüa aga ideaalselt gyrot, kohalikku toitu, mis on rulli keeratud soe saialaadne toode (pita) koos liha, värskete köögiviljade ja kastmega, maitseb IMELISELT. Meie ostsime seda kahest kohast: Yogy Gyrost ja Bayiatiko Food Barist (Μπαγιάτικο), mõlemas kohas maksis portsjon on 2.50€, kuigi soovitan mõlemat kohta, siis Bayiatiko oli kuidagi hubasem, tegemist kiirrestoranidega. Ühel lõunal sõime hommikusöögiks ka Aasia kiirtoitu kohas nimega Asia Club, mina võtsin kana karriga, kana täitis küll kõhtu, aga  midagi erilist see ausalt öeldes ei olnud, Martin jäi oma toiduga vist rohkem rahule. Samuti olge valmis, et ühel hetkel seal viibides võib teil mitu asiaati seljas elada, kes oma järge toidule ootavad. 
Õhtusöögiks või siis vähemalt kokteiliks soovitan kasvõi ühe korra minna kuskile sellisesse kohta, kus on ilus vaade merele ja saarele, sügisesel ajal peaks nendesse eriti lihtne sissepääs olema, sest inimesi on nii vähe, küll on need kohad aga kindlasti kallimad ülejäänutest. Minu lemmikuks õhtusöögi kohaks oli Cesare restoran, millel polnud küll merevaadet, aga mis nägi välja väga hubane, hinnaklass oli hea ning ka toit maitses hästi. Ja kui mitte midagi muud süüa pole, siis tuleb appi pitsa ja päästab õhtu, meie tellisime selle The Family Pizzeriast, kus suur XL pitsa maksis 12€, millest me mõlemad reaalse toidukooma saime. 
Peale kosutavat õhtusööki või palavat päeva on hea magustoiduks võtta üks jäätis, meie tegime seda Zotos Family Pastys, kus peale jäätiste leiab ka muid põnevaid magustoite. Üks jäätispall maksis 2€ ning tegemist on Itaalia tüüpi maiustistega, mis erinevad Eesti omadest päris tublisti. 

Vaba aeg:
Peale Fira ja Oia oli meil kindel soov minna ka punassesse ja musta randa. Kuna Sanotrini on tekkinud tänu vulkaanile, siis on seal ka veidikene teistsugune loodus ja pole imeks panna, et rannas on liiva asemel magmakivi. Kuigi rannas oli tore, siis pidime tõdema, et me mõlemad kujutasime punast randa suuremana ja punasemana ette (jällegi saime Google piltidelt vale arusaama), bussisõit sinna maksab 2.40€ ots ning kestab Firast u 20 minutit, peale seda tuleb ette võtta mõnesaja meetrine matk. Kuigi tegemist oli isegi meie jaoks mitte nii väga rannailmaga oli inimesi seal üsna palju. Must rand ongi aga ettenähtud kui kuurortrannana ja neid peaks olema saarel rohkem kui üks, meie ostsutasime vast selle kõige kuulsama kasuks, mis asub Perissa juures. Bussisõit sinna kestab Firast u 30 minutit ning maksab 2.80€ ots. Mõlemasse kohta väljuvad bussid iga poole tunni või tunni tagant. Vastupidi punasele rannale ootasid Mustas rannas meid ees toolid ning mõned söögikohad (söögikohad olid ka punase ranna lähedal), meie peatusime restorani Waves juures, kus jällegi olid toolid tasuta, kui midagi baarist tellida. Rand ise oli kena, kuid must "liiv" pidi seal heledam olema kui Islandil. Kuigi ma ei olnud nendest kohtadest üleliia vaimustuses on mul siiski hea meel, et nendes ära käisin, niimoodi nägin ühtlasi ka ülejäänud saare ära. 

Selliseks kujuneski välja reis Sanorinil. 
See reis tuletas mulle jällegi meelde, et ei tohi enda jaoks asju ideaalseks mõelda, sest just nende valgete seinte taga ja kõrval ja ees on tegelikult palju inimesi ja prügi ja vale päikesevalgus, mis tekitavad ainult pettumist. Ma olen õnnelik ja tänulik, et sain seal olla aga siiski on minu jaoks see kõvasti ülehinnatud koht, kui Oia võib-olla välja jätta...  
Cheers! 

Fira: 

 Red and black beaches: 

Oia: 
Back to Top