Powered by Blogger.

Sõnadel on jõud ehk kadunud mina leidmine

Ma julgen arvata, et tänapäeva maailmas, kus on tohutult kiire elutempo, ühiskonnasurve kuskile kuuluda ja käituda vastavalt normidele ning rohkem võimalusi kui iial varem kõrvutada oma elusid teiste inimeste omadega, mis läbi sotsiaalmeedia paistavad ideaalsed, tunnevad paljud inimesed ennast tihti kurvameelse ja rahutuna. Ka mina olen nende hulgas. Ma tunnen ennast üksi, katkise ja väsinuna. Just sellepärast seadsin selle aasta põhieesmärgiks endaga rohkem tegeleda, sest tavaliselt olen andja, ma lihtsalt tõmban tihti enda juurde katkiseid inimesi ning panustan nende terveks saamisele rohkem kui enda probleemidele- naljaks, isegi töö on mul selline, aga sellel aastal on asjalood teisiti, on aeg aidata ennast. Ma ei tea, kuhu see välja viib või kaua aega võtab, aga ma tahan teid sellele rännakule kaasa võtta, seega olen loonud eraldi tagi "Enesearendus", mille alt võib leida teekonna, kuidas jõuan mina parema endani. 
Tere tulemast esimesse postitusse! 

SÕNADEL ON JÕUD 

Ma olen ennast alati pidanud üsna tugevaks indiviidiks, olen uskunud, et saan hakkama iga ülesandega, mille ette võtan, ei lase endale pähe istuda, kaitsen oma huve ja julgen enda eest välja seista. Siiski tuleb tõdeda, et mõnikord kipub usk endasse raugema ning seda enamasti tänu teistele inimestele. 

Lihtne näide.

Viimaste kuude jooksul olen saanud palju tööalast kriitikat, mis on olnud tihti küll õiglane, kuid kahjuks mitte motiveeriv, kuna ma olen ise ennast eelnevalt kõvasti sellel teemal piitsutanud ja soovinud osavust ning teadmisi, mis tegelikkuses tulevad aja ja kogemusega. Osad ja just need ebavajalikud kommentaarid on mulle aga ootamatult hinge pugenud ja nii tunnengi, kuidas minust on saanud hall hiireke, kes ei suuda ennast kehtestada- ma kas vaikin, ütlen asju liiga vaikselt ja arglikult või hakkan lihtsalt nutma, kui on vaja enda eest seista.  Ma olen isegi hakanud kergelt vastikust tundma oma hääle vastu - ma vihkasin aastaid oma häält, kuid videode tegemine aitas mul õppida oma häält õigesti kuulma ning pikapeale tegin sellega rahu, nüüd olen justkui ühe sammu tagasi astunud. Mis on saanud sellest neiust, kes on nt aastaid suutnud juhtida (üli)õpilasesinduste töögruppe ning suruda läbi oma soovid?  

 SÕNADEL VÕIB OLLA  POSTIIVNE JÕUD 

Kes meist poleks üles kirjutanud mõjuvõimsaid lauseid või lausa selle järgi elanud. Minul on neid mitmeidki. Näiteks ilutses aastaid mu lapsepõlevkodu seinal lause "Sometimes good things fall apart, so better things could fall together"- see on aidanud mind üle saada kaotusvalust nii surma kui lahkuminekute puhul. Samuti olen aastaid elanud lause järgi "Everything happens for a reason", mis on mind palju lohutanud ja aidanud mul sidrunitest limonaadi teha.  

Suvel märkasin sõbranna käe ümber ehteid, kuhu olid kirjutatud samuti tugeva tähendusega laused, need olid OLLA ehted (vaata ka nende Instagrami ja Facebooki) ja sellest ajast peale olen ka endale sellist soovinud. Lõpuks võtsin julguse kokku ja kirjutasin neile eesmärgiga koostööd teha ning nad olidki nõus! Nüüd on mul kahe eelneva lause kõrval ka ehete näol jõu andjad, mis meenutavad mulle mu tugevust ja annavad jõudu rasketel hetkedel. "She believed she could, so she did"- nii võimas, nagu Beyonce "Run the World" laul, peale mille kuulamist tunnen ennast tõelise supernaisena ja olen valmis kõigeks! "Järgne oma unistustele" tuletab aga meelde, kuhu ma tegelikult jõuda tahan ning annab mulle jõudu, et selleni tasapisi jõuda, samuti aitab mul unistada, unistada siis, kui päris elu on liiga hall või siis, kui vajan inspiratsiooni. Just need ehted on andnud mulle viimasel ajal jõudu OLLA tugevam, OLLA enesekindlam, OLLA enese vastu leebem ja OLLA rohkem mina ise, kuigi teekond on veel pikk, on mul üheks toeks nüüd ehted, mis aitavad meenutada mu eesmärke ja ammutada positiivset energiat. 

PS! Peale mõjuvõimsate lausete on OLLA ehted minu südame võitnud ka oma mõnusa disaini poolest,  nimelt saab võrusid reguleerida oma käe suuruse järgi. Mulle, kellel on alati olnud väga peenikesed käevarred ja kes on pidanud alati leppima kummipaela käevõrudega, on see väga suureks plussiks, enam ei kukugi käevõrud käest ära! Kuna OLLA ehetel on suur lausete ja värvivalik, siis soovitan ka sul nende tooted üle vaadata- ehk leiad ka sina oma OLLA soovi just sealt? 

SÕNADEL ON JÕUD!
MILLISTEL LASED SINA ENNAST MÕJUTADA?


 PS! Tegemist on koostööpostitusega! 

Luukered kapist välja ehk ootamatuid seike pildistamistelt

Hello! 
Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis meie tookordne pildistamine algas hoopis autoga tee äärde kinni jäämisega, mis andis mulle inspiratsiooni selle postituse jaoks. Ma tegin oma esimesed outfiti postitused blogi tarbeks umbes 6 ja pool aastat tagasi, enne seda harrastasin teha oma sõbranna Maaritiga lihtsalt huvitavaid fantaasia pilte, mida tolleaegsesse Orkutisse/Ratesse ülesse panna, niiet pildistamise pisik on mul isegi juba varasemast seest, küll aga kannata tolleaegsed pildid väga ilmavalgust, seega valisin täna välja pildid, mis on tehtud blogi ajal ja millega kaasneb mõni tore jutt. Ühtlasi tahan selle postitusega tänada ka kõiki oma sõpru, kes on pidanud mind blogi jaoks pildistama, tean, et pooltel kordadel pole see sugugi lihtne olnud. 

1. Ohtlikud kivinukid ja kitsas sild  
See pildistamine on olnud kindlasti üks kõige ebamugavamaid kohti, sest tegelikkuses olid need kivid  megatervad, istumine ja lamamine olid raskendatud, rääkimata käimisest. Tookord tegin pilte ka oma täditütrest ja niimoodi me siis seal kahekesi kivinukkide otsas tasukaalu hoides ja õiget nurka leides, et kivide taha peidetud tenniseid jumala eest näha ei jääks pilte tegimegi. 

Teine seik meenub mulle viimasest Venetsia reisist, mil tahtsin pilte saada ühel kitsal sillal, mu fotograaf oli surutud reaalselt silla teise osta e u 1,5 m minust, samal ajal kandes veel mu asju ja üritades leida kükitades paremaid nurkasid. Mäletan, et sellel  päeval olin veel üpris tusane, sest olin pakkinud kaasa ainult õhukesed riided ja tollel päeval sadas vihma, seega olin kindlasti eriti nõudlik. Tulemust saab näha SIIT



2. Hirmus kala ja põhjatu vesi 
Mul oli peas juba ammu mõte, kus tahtsin teha pilti vees- kas siis mõnes ägedas basseinis või järves, kui me aga tollel suvehommikul olime sõitnud Viru rappa, et püüda pildile päikesetõusu, otsustasin proovida teha pilte ka seal olevas laukas (selleks ajaks oli kell umbes 7 hommikul). Kuigi vesi tundus karge õhu käes nagu supp läks mul sinna minekuks päris kaua aega, sest ma pelgan vett, näiteks ei julge ma vette hüpata ja vesi, mis on nii tume, et seal olles ei näe ma põhja ega ka oma jalgu, ei ole minu jaoks eriti meeldiv. Ma lihtsalt kujutasin ette kuidas tuleb mingi suur tervate hammastega kala ja tõmbab mu endaga kaasa, missest et ilmselt seal sellised kalu pole. Kuna rabavesi on ka hapnikuvaene, siis ei ole pinnal püsimine just kõige kergem töö, seega tuli mul kogu pildistamise ajal hoida plangust kümne küünega kinni ja jalgadega koguaeg siputada. Eriti lohutav oli vetteminuku juures muidugi see, et mu fotograaf oli sellest veest sama hirmul kui mina ja ütles et uppumise korral ta mulle järele ei tule. Õnneks ära ma ei uppunud ja pildi sain ka kätte!



3. Lühikeste pükste saaga
Selle pildistamisega kaasneb ilmselt ka minu üks kõige mõtlematud tegusid, mida ma olen reisides teinud. Ma kandisin lühikesi pükse... ühes kõige usklikumas Türgi linnas, kus vähemalt pooled naistest katavad oma juukseid, rääkimata õlgadest või jalgadest. Kuigi ma olin selleks hetkes elanud seal juba umbes 2 kuud ja teadsin väga hästi, kuidas peab riidesse panema, otsutasime sellel päeval kanda oma toanaabriga just jalgu paljastavaid riideesmeid, sest kätte oli jõudnud esimene soe päikesepaisteline ilm, mida tahtsime tähistada shoppinguga ja pikinikuga kesklinnas. Oh boy, oli vist üpris hea, et ma tollel ajal türgi keeleseid roppusi ei osanud, sest peale etteheitvate pilkude saime ka nende osalisteks. Päeva tipposaks sai muidugi piknik, kus ühel hetkel olid ohutus kauguses ümberringi palju mehi, ma pakun u 30 ja lihtsalt jõllitasid meid, osa neist on ka juuresoleval pildil näha. Tollel päeval ei juhtunud meiega õnneks rohkem midagi, kuigi oleks võinud, eriti kui oleksin otsustanud pimedas samasuguse outfitiga liikuda. Ühtalsi oli see ka viimane kord kui ma Konyas välja minnes kandsin lühkesi pühkse või miniseelikut ilma sukkade või retuusideta. 



4. Näljased kassid 
Selle pildistamise ajal jäime ilma aga oma lõunasöögist. Käes oli viimane päev Kreekas, Halkidiki poolsaarel, viimaste tundide nautimiseks otsime koha, kus saaksime rahulikult mere ääres süüa. Kuna portsjon oli üpris suur ja ma kihelesin mere äärde pildistama, siis tegime einestamisest väikese pausi ja suundusime u 20-30 m kaugusel asuvasse randa, mis oli ühenduses söögikohaga. Samal ajal virutasid meie toidu ära aga kohalikud näljased kassid, tagasijõudes laua juurde oli näha ainult rasvast triipu linal, mis juhatas meid näppajate peidupaigani lähedal oleva põõsa alla. 


5. Kubujussid
Niimoodi nimetan oma fotograafe, kes käivad minuga külmemal ajal pildistamas ja peavad tihti mu jopet, salli ja mütsi kandma. Mäletan, et ka tollel pildistamisel oli väga külm, lõpuks ikka täitsa värisesin, vähemalt oli meil sellel päeval auto. Keskkooli ajal aga ei olnud mul probleem käia talv otsa kleitidega ja mõnikord niimoodi ka õues pilte teha, kusjuures vahepeal ei saanud autos soojendamas käis, pilte saab näha nt SIIN ja SIIN, nüüd olen aga vanemaks jäänud, selg ja põis ei kannata enam külma ja niisuguseid fotoshoote enam üldiselt ette ei võtta, kuigi hõlmad lahti või sooja kampsuniga võin ka talvel poseerida. Minu kõige ekstreemsem pildistamine külma ilmga jääb samuti keskkooli aega, mil õues olid parajad miinukraadid, midagi kerge pakase kanti ja mina kandisin õhukest pitspluusi, pilte saab näha SIIN



6. Lõksus
Seda lugu olen kunagi jutustanud ning pikmat versiooni koos piltidega saab näha SELLEST  ja SELLEST postitusest. Lühidalt öeldes on see halenaljaks lugu sellest, kuidas täiskasvanud inimesed ei oska oma asju selgeks rääkida. Enne Annika kolimist Inglismaale otsustasime teha pildistamise Tondil asuvas vanas ja lagunenud majas, otsisime koha, kust sisse pääseda ilma maja lõhkumata ja see ka meil õnnestus. Poole pildistamise peal märkisn ühte noormeest majja sisenemas, just sinna kohta, kuhu me olime oma asjad jätnud, jõudes tagasi (see maja oli üüratu) ei olnud seal enam kedagi, küll aga olid meie asjad laiali loobitud. Jumal tänatud, et ma sellel päeval olin läpaka koju jätnud. Järgmisel hetkel meie sissepääs majja löödi plankudega kinni, üle käidi ka kõik muud esimese korruse aknad, meie olime aga liiga hirmu ja häbi täis, et appi karjuda, seega lasimegi ennast lõksu panna, lõpuks jäi kõik vaikseks. Ma ei mäleta kaua me seal pärast seda kükitasime, pakun et u 40 minutit, nuputasime kuidas välja saada ja lõpetasime ka poolelioleva pildistasime, sest kinni olime seal niikuinii. Kuna me ei tahtnud maja kahjustada, siis oli veidi keeruline välja saada, kaalusime isegi kellegi endale redeliga appi kutsuda, et pääseda teise korruse akendest välja. Lõpuks lõime katki alumise korruse kõige pehmema vineerplaadi, mis akna ees oli ja pugesime sellest august välja, mäletan, et kriimustasin oma selga. Kuigi pildid tulid ilusad ja tegelikult on see usukumatu lugu, olen siiani vastaspoole käitumisest väga üllatunud, muidugi ei õigusta ma ka enda käitumist. 


7. Ajapeale pildistamised
Tavaliselt toimuvad pilditsamised väga kiiresti siis kui õues on külm. Mõnikord on vaja aga ka aja peale pildistada, näiteks üks selline kord oli siis, kui olime tagasi sõitnud Idast, mina nõudsin pilte, mis oleks rongis tehtud, aga terve sõidu oli see muidugi puupüsti täis. Tallinnasse jõudes olin pettunud ja mossis, pean tõdema, et pildistamiste või blogi pärast juhtub seda kahjuks liiga tihti, siis aga tuli mu tookordselt fotograafil idee teha kiired pildid rongis, mille väljamisaeg oli alles 10-15 minuti pärast, te oleks pidanud kontrolöri nägu nägema, kui me seletasime, miks keeldume ostmast pileteid ja miks me seal rongis tegelikult oleme. 


8. Džungel keset Eestit 
See pildistamine toimus Idas, pankrannikul või õigemini panga all, mere ääres metsas, kus suviti on mõnusalt suured sõnajalad. Et sinna aga kõige lühemat pidi alla saada on vaja ronida kalameeste poolt ehtitud teed mööda alla, mis pigem meenutab väiekst seiklusrada. Seega oli kogu outfit mul tookord kaasas ning riietevahetus toimus alles all. Kuna sellel fotoshoodil muutsime ka asukohti, tuli mul riideid korduvalt vahetada, küll aga kõndisin väikesmad vahemaad ära oma platvormkingadega, mida tuli pärast korralikult liivast puhastada. Ärgem unustage et kogu komejandi pidi kaasa tegema ka mu fotograaf. Originaalpostituse leiab SIIT


9. Kapriissuse uus tase 
Sellel suvel kirjutasin postituse, kus jagasin teiega ühe oma outfiti postituse behinde the secenesid. Täna jagan ma neid küll palju rohkem, kuid järgev pildistamine läheb selle suvise omaga ühte auku. Kui viidatud postituses kandsin pika rohu sisse peidetud crocse, siis all oleval pildistamisel plaanisin alguses kanda samuti crocse ja pidžaamapükse, kuna esialgne fotosess pidi olema ainul meigist, siis aga hakkas see look ja taust mulle nii meeldima, et tahtsin saada täispikkuses pilte. Vahepeal oli aga õues hakanud tormama ja vihma sadama, ma ei mäleta, mis põhjustel, aga mu fotograaf pidi tuppa jooksma lausa kahel korral,  sest mina ei tohtinud märjaks saada, üks nendest kordadest sisaldas kindlasti õigete pükste toomist. Sel samal päeval väljusin haiglast ka kolme õmblusega kuklas, sest mu koerale ei meeldi pildistamine nii palju kui mulle- karma is a bitch! 


10. Fake AF 
See pilt on minu blogiajaloo ilmselt üks kõige suuremaid pettusi, samas on see minu jaoks olnud ka kindlasti üks kõige naljakamaid pildistamisi. Ma olin tollel ajal jõudnud just Eestisse tagasi oma teiselt Erasmuselt ehk ma polnud mitu head kuud trennis käinud, seega oli paiduvus ja jõud kätes veel halvem kui tavaliselt. Küll aga tahtsin ma teha lahedaid spordipilte, üsna pea selgus, et ega mul midagi väga hästi välja ei tule, kuid paari asjaga saaks vast hakkama. Üks neist oli kätel seis, sinna ma ise ennast lükata ei jaksanud ja ausalt ei öeldes ka ei julgenud, seega tuli appi mu tädi, kes aitas saada vastavasse asendisse ja siis pildi pealt minema jooksis, aega pildi saamiseks oli u 5 sekundit, sest kauem ma ennast hoida ei jaksanud, neid katseid tegime korduvalt. Seega on sellest fotosoodist mul palju pilte, kus mu tädi lippab elu eest, kui tähelepanelikult vaadata ka seda pilti, siis paremas ääres on näha udusemat kogu, kus kunagi ilutses mu tädi kand. Matt mu all on muideks julgestuseks ja pehmemaks kukkumiseks, mitte iludetailina. 


Ja sellised olidki minu juhtumised ja mul on neid teiega suurim heameel jagda, sest tegijal juhtub ja kõik ei alati nii ideaalne kui paistab! Suur suur aitäh veelkord oma fotograafidele, et olete minuga seda Kolgata teed käinud! 
Cheers! 

Lumerebane

Hello my dear ones!
Kes mu Instagrami jälgib, siis teab, et kiiremad ajad on selleks korraks läbi saanud (rahvatantsu ülevaatus- brigaadijuhi koolituse eksamid- Talvekontsert ja kõik see ühel nädalal!), seega tegeleb mu aju praegu aktiivselt sellega, millega ma oleks pidanud juba ammu tegelema, kuid mida ma oma kiire elutempoga peletada püüan ehk oma hirmudele vastu seismisega ja mõttetööga. kuidas ennast parandada, samuti pean praegu õppima, kuidas puhata ja rohkem enesekeskne olla- varsti tahan sellest lähemalt rääkida, samm sammu haaval, kuid iga asi omal ajal.  

Täna tahan ma teiega jagada hoopis ülimõnusaid pilte, mida käisime tegemas siis, kui oleksin pidanud õppima brigaadijuhikoolituse kirjalikuks eksamiks (selle tegin ka ära). Kuna olin juba mitu nädalat vesitanud suud ilusa lumise ilma peale ja ma parasjagu ei pidanud tööl või praktikal olema, siis otsustasingi õppimist veel edasi lükata (täpsemini nii 10h enne eksami algust- ausalt iga korraga läheb see ettevalmistaeg aina lühemkas) ja sõitsimegi Lahemaale! Kaasa võtsin oma hiljuti soodukaga skooritud ülipehme kasuka, mis on ilmselgelt igatepidi tööstuslik, sest mulle meeldivad loomad elusast peast ja vabas looduses ning ausalt öeldes ei saa ma ka surnud loomade kandmise trendist aru. See on vist esimene kasukas üle 20 aasta, mida ma oman ja mulle nii meeldib kuidas  selle mõnus pruunikas oranž toon toob mu rebasehinge veelgi rohkem esile! Enne pildistamist jõudsime muidugi autoga natukene tee äärde lume sisse kinni jääda, õnneks aitas üks lahke eestlanna meid karja välismaalstega välja- omamoodi naljaks ja piinlik kogemus, sellest sain ka inspiratsiooni järgmise postituse jaoks, kus jagan teiega aastate jooksul juhtunud põnevaid seike pildistamistest. Kui vaadata mu saapaid, siis annab see märku ka meie müttamisest metsa all, kus lumi oli mõnusalt paks, kuigi pildistamise lõpuks olid mul saapad lund täis, nautisin ma linnast eemale saamist tegelikult väga!  #maalapsehingmöllab 
Cheers! 

Kasukas: New Yorker/ Pluus: New Yorker/ Teksad: Primark/ Saapad: Tamaris/ Müts: H&M

Stiilselt öko ehk lihtsaid nippe loodussõbralikuks eluviisiks!

Hello!
Nagu ma aastalõpu postituses mainisin, siis olen juba pikemat aega mõelnud oma blogi konseptsiooni veidi muuta ja teiega rohkem erinevaid teemasid jagada. Täna tahan rääkida taaskasutusest, sest tegelikult on see teema midagi, millega iga päev kokku puutun, lihtsalt ma pole kunagi mõelnud, et peaksin seda ka teistega jagama. Minu mõte on jagada teile lihtsaid nippe, kuidas võiks olla üks täiesti tavaline inimene stiilselt ökoloogiline, ma ei ole kindlasti kaugeltki musternäidis ja tekitan samamoodi küllaltki palju prügi, siiski loodan just nende väikeste tegudega loodusele pai teha ja ka teile näidata, kui palju võivad lihtsad asjad prügi tekitamist vältida!
Here we go! 

1. Riidest poekott 
Märke taaskaaskasutausest mäletan juba oma varasest lapsepõlevest, kuid ilmselt üks esimesi kordi, kui minu hinge see teema tõsiselt kriipima hakkas, oli Türgis elades, kus toidupoes kasutatakse enamsi ainult väikeseid kilekotte ehk üks korralik pereema lahkub poest vähemalt 5-6 väikese kotiga- pöörane! Peale mõningast trotsi otsustasin hakata poes käima oma seljakotiga, millega ma niikuinii igapäevaselt praktikale või sõpradega välja liikusin, seega sain oma enamus oste kenasti seljakotti pakkida. Kuna seal on müüatel kombeks kliendi asjad ise kilekotti ära pakkida e kliendile praktiliselt ei jäetagi mõtlemisvõimalust alternatiivsest kasutusviisist, pidin ka mina iga kord müüatega maid jagama, et asjad jõuaks minuni ikka ilma kilekotita. 

Eestis on olukord veidi parem ning siia tagasi kolides proovisin vähemalt toidupoes hoiduda tavalisest kilekotist ja kasutada biolagunevaid (saadaval nt Selveris) ja paberkotte, mis on kindlasti parem variant kui lihtsalt plastikut koju osta, siis aga avastasin ülilaheda HÜÜP riidest kotid, hakkasin jälgima nende Instagrami, et ennast keskkonna säästmise teemadega veel rohkem kursis hoida ning selle käigus tabas mind idee teha nendega koostööd ja ühtlasi jagada teiega ka oma nippe taaskasutuse ja loodussõbralikkuse kohta! Ja nüüd ongi mul päris oma HÜÜP kott, mille üle olen ääretult uhke! HÜÜP kotid on valmistaud 100% puuvilaasest riidest ning kannavad endas olulist sõnumit "Mind ei/ kile/ koti" ja "Ökomuti/ kile/kott", läbi nende humoorikate sõnumte soovib HÜÜP panna inimesi mõtlema oma tarbimisharjumuste üle ja muuta poodlemist kile(killer)koti vabamaks ning keskkonnasõbralikumaks. Kui kellelgi on soovi endale samasugust kotikest soetada, siis saate seda osta Yaga keskonnast SIIT, lisaks sellele on kotte võimalik soetada Tallinnas  Kukupesa kodusisustuspoestKrunnipea disainipoest Solarise keskuses ja RiiSaikel kirbukast, Kuressaares müüakse kotte Pallopsoni disainipoes! Hetkel on orgraanilisest kangast ja GOTS sertifikaadiga kotte alles jäänud vaid "Ökomuti/ kile/ koti" sõnumiga, kuid valikus on ka mõlema sõnumiga tavalisest puuvillasest kangast kotte! Kanna sõnumit,mis loeb ja ole eeskujuks teistele poodlejatele! 

PS! Uuetel HÜÜP kottidel on helkursõnumiga tekst, mis teeb ostemise pimedal ajal turvalisemaks! 

Omast kogemusest võin öelda, et naudin väga riidest kotiga poodelmist, hoian seda kodus alati nagis jopede kõrval, et poodi minnes oleks meeles kott ikka kaasa võtta, alati muidugi ei õnnestu ja mõnikord tulevad poest ostetud asjad kaasa kas mõnes teises kotis või suisa kilekotis (väga suur probleem riiete poodlemisel), kuid annan endast parima ja kannan oma uut ja vägevat poekotti uhkusega! Neile, kellele HÜÜP kotid on liiga väljakutsuvad, võivad alternatiiviks soetada mõne muu vahva riidest koti või õmmelda ise, võimalusi on palju! 



2. Isiklik joogipudel 
Vee joomisega on mul üsna halvad suhted- olen äärmiselt halb vedeliku jooja ning kõige enam joon meelsasti vett tööl olles. Oma esimese joogipudeli soetasin jällegi Türgis elades, tookord oli tegemist plastikust joogipudeliga, kuna ühel hetkel hakkasin tundma veel plastiku maitset ja mulle jäid silma klaasist pudelid, kinkisidki tolleaegsed rahvatantsu kaaslased mulle Equa klaasist veepudeli (Eestis saadaval nt Apollopotsku.ee ja apteekonline.ee lehtedel), mis tundus mulle kõige ainete puhtama variandina, vinge lisana sain kaasa ka vildist pudelisoojendaja, et soojad joogid ruttu liiga külmaks ei läheks. Mina olen oma pudeliga väga rahul, mul oli temaga küll tükk aega pausi, sest tihti haaras käsi poes oleva plastikpudeli järgi (millega kaasnes tohutul hulgal platiktaarat, vähemalt viisin enamus neist taarapunkti taaskasutusse!), kui aga avastasin, et töölt saab veeautomaadist ka mulliga vett, oli mu kallis klaaspudelike jälle minuga kaasas. Kui alguses pelgasin klaaspudelit kartes, et see läheb kergesti katki, siis praegune praktika on näidanud ainult vastupidist. Kindlasti leidub ka väärt plastikust ning metallist pudeleid, lihtsalt tuleks uurida enne pudelit sisaldava materjalide kohta, et meie joogivesi võimalikult puhtaks jääks. 


3. Taaskasuta riideesemeid! 
Arvan, et just riiete taaskasutus on üks minu elu esimesi loodussõbralikke heategusid, sest juba maast madalast käisime emaga tihti kaltsukas, mis sõitsis külast külla- meie külas oli see väga populaarne teema, lisaks sellele olen saanud lugematul hulgal riideid just vanematelt sugulastelt, ema töökaaslastelt jne, lapsena kulunud riided jäid aga kodu- ja mänguriieteks. Keskkooli aeg fännasin kaltsukaid rohkem kui ealses varem, sest sealt sai nii lahedaid asju, samuti rändas väga palju minu väikeseks jäänud riideid mu noortematele sugulastele.

Tänapäeval külastan kaltsukaid pigem harva, minu lemmikuteks on Tallinnas Paavli kaltsukas ja mu vaieldamatu lemmik on Tõrvas asuv Giia kaltsukas. Lisaks sellele on praegusel ajal väga palju lahedaid kirbukaid, kuhu inimesed ise on oma riided müüki toonud, mõnedes kohtades on lausa kuulsused riided letti ladunud nt Tallinnas Sarapuu ja Riisaikel kirbukates. Samuti toimub aastaringeselt lahedaid täikasid, kus saab nii ostema minna kui ka enda riided müüki panna nt Buduaari turg LIVE (Tallinn/Tartu/Rakvere), Müürilille täika (Tartu) ja Telliskivi kirbuturg (Tallinn). Kes aga kaubelda ja riideid tassida ei viitsi, saab panna esemed müüki Yaga.ee turvalises keskkonnas, ka minul on seal oma väike poekene ja nii mõnigi minu praegune riidekapis olev ese on just sealt keskkonnast pärist. Samuti saab viia riideid taaskasutuskeskustesse nt SIIN (olen seda ise mitmel korral teinud, eriti riietega, mis on korralikud, kuid pole müümiseks eriti atraktiivsed) ja ka erinevad poed teevad kampaaniad, kus koguvad vanu riideid taasakustuseks kokku, nt H&M. 

Kuigi tänastel piltidel pole ma ostunud ühtegi asja taasutusel teel, on mul seljas nt sõbrannalt laenatud mantel, samuti jagan teiega paari postitust SIIN (kleit), SIIN  (pluus) ja SIIN (jope), kus kannan teisel ringil olevaid riideid! 


Need 3 võimalust on lihtsad näited sellest, kui kerge on tegelikult keskkonna säästlikusele kaasa aidata. Omalt poolt lisan veel mõned nipid/kiiksud, mis pole ehk nii stiilsed, kuid on samuti killuke lähemale puhtamale loodusele. 

*Mulle ei meeldi, kui kraanist vesi niisama jookseb ehk nõude pesemise, hammaste pesemise ja dušši all käimise ajal ei lase ma veel koguaeg joosta
*Peamiselt kasutan prügikottidena (riiete)poest saadud kile või paberkotte. 
*Sõidan väga palju ühistranspordiga, mulle ilmselt oluliselt kergem kui paljudele inimestele, sest mul lihtsalt pole autojuhilube. 
*Leidsin veel ühe stiilse punkti- bambushambahari! Jällegi väga efektiivne- bambusest valmistatud käepide on biolagunev ning hambaharja harjased on valmistad pehmest nailonist, mis on BPA vaba, harjaseid saab peale hambaharja eluiga lõppemist kergesti taastöödelda. Mina olen ostnud oma bambushambaharjad Selverist, kuid ka nt SIIT on võimalik soetada samasuguseid hambaharju, lisaks on seal kõik vajalik nende kohta lahti kirjutatud. 

Tänan Sind, kes Sa selle pika postituse lõppu oled jõudnud!
Loodan, et said teada minagi uut ja inspireerivat või tuletasid vanu harjumusi meelde, hoidkem koos oma kallis koduplaneeti!
Cheers!

PS! Postitus on valminud koostöös HÜÜP-iga. 

PS! Kui Sul on mõni vinge nipp/toode, mis on loodussõbralik siis kindlasti anna mulle sellest teada! 

2018

Hello! 
Ma olen seda potitust nii kaua tahtnud kirjutada, sest mule tundus, et just see postitus oleks hea, kus rääkida paaril tõsisemal teemal ja tuua sisse rohkem minuga igapäeva elus toimuvat. Ja siin ma nüüd olen maailma halvima tujuga. But let's try!  

Aasta 2018 on olnud minu jaoks väga raske ja pigem kehvapoolsem aasta- ma olen veetnud liiga palju päevi voodis või diivanil, kuhu mind on naelutanud masendus, valanud liiga palju kibedaid pisaraid, tundud ennast kohutavalt üksi/koleda/andetu/mõtetuna- wow, ei kõla üldse nagu mina? Welcome to social media, isegi kui ma üritan mitte perfektne olla, jagan ma enamasti ikkagi ainult häid mõtteid ja emotsioone. See on kindlasti üks uue aasta perspektiividest, mida ma muuta tahaks, ma tahan olla veel rohkem ausam ja rääkida rohkem ka tõsisematel teemadel, kuidas, seda ma veel ei tea, sest mulle ei meeldi pikad arutlevad postitused, niisiis tuleb leida oma viis teiega jagamaks seda, mis päriselt toimub. 

Kui ma vaatan 2018 aastale tagasi aga sündmuste kaupa, siis suutsin tuvastada 5 suuremat tegu/muutust, mis mulle sellest aastast meelde jäävad. Toredaid ja raskeid hetki oli veel, aga nende 5 kõrval tunduvad muud asjad sellised pisikesed ja kohati isegi tühised. 


Uus kodu
Uue kodu sain ma tegelikult juba eelmise aasta detsembri viimastel päevadel, minu päris esimene oma kodu, mis on aastaga mulle väga kalliks saanud- siin on minu pelgupaik, siia poen maailma eest peitu ja siis tähistan oma suurimaid võite. Kuigi finantsiliselt on see paras stressiallikas, siis ei tahaks ma seda praegu millegi vastu vahetada.

PS! Ma lihstalt armastan seda vannituba, seal on ideaalne valgus, mis on nii mõnedki fotosessioonid päästnud! 

Uus töö
Peale kuu aega diivanil lösutamist ja lõputut vingumist võtsin lõpuks ennast kokku ja saatsin oma CV Tallinna Kiirabi poole teele, kuu aega hiljem olid esimesed treeningud tehtud ja iseseisev sõit tagaliikmena võis alata! Nüüdseks on sellest peaaegu juba aasta saanud and it feels great! Kiirabisse tööle minekut loen ka selle aasta suursündmuseks, sest esiteks olen ma enda üle uhke, et hirmule alla ei vandunud ja sinna ikka tööle läksin (esimesed kuu aega nägin vist igal öösel õudusunenägusid), teiseks on tegemist minu esimese töökohaga, kus töötan täiskoormusel ja tänu millele olen suuteline finansiliselt iseseisev olema, kolmandaks on just tänu kiirabis töötamisel juhtunud minuga nii palju märgilisi sündmusi, samuti olen kohtunud nii paljude inimestega, kes mulle vähemal või suuremal määral on õppetunde andnud. Aga kiirabi on ka palju võtnud, eriti on kannatada saanud eraelu, unetunnid ja tantsutrennid, sest endalegi ootamatult olen ma seal majas hakanud rohkem aega veetma kui kuskil mujal- tervishoiutöötajate haigus I guess. 

Mõned teist panid kindlasti tähele, et sügisel alustasin uusi õpinguid, küll mitte koolis, vaid asutusesiseselt, kus õpin brigaadijuhiks, ehk siis selleks tähtsaks ninaks, kes mõtleb, mis pt võiks viga olla, määrab talle vajadusel esmase ravi ja otsutab, kas patisent vajab hospitaliseerimist või mitte- ühesõnaga jube vastutusrikas töö. Minult on paljud küsinud, miks ma juba midagi sellist teha tahan ja aus vastus on- ei tahagi, aga ma tahan lihtsalt õppida, saada rohkem teada ja olla parem selles, mida ma praegu teen. Nüüd, peaagu kursuste lõpul, võin öelda, et olen tunduvalt targemaks saanud ja oi kui palju on veel vaja õppida, meditsiinis ei lõppe need teadmised vist kunagi. 

Mis toob tulevik? Ma ei tea, mulle meeldib töötada kiirabis, aga tean, et ühel päeval saab minu põhitööks midagi muud olema ja tegelikult tahaks ma selles suunas astuda esimesed sammud juba uuel aastal, kui teaks vaid, mida tahta... 


Reisid
Nagu ikka, ei saa ma üle ega ümber reisidest, sellel aastal ma välismaal küll ei elanud, kuid kokku külastasin 7-t riiki. Eredamad mälestused on kindlasti Hollandist, kus veetsin oma sünnipäeva;  Montenegrost, mis minu jaoks oli raske reis, sest tegu oli sellise puhkusereisiga, mina, va vana vandersell, olen harjunud ju koguaeg ringi tuiskama; kindlasti jääb meelde ka Malta reis, sest sellel reisil näitasin oma täditütrele reisivõlusid, lisaks ületas see reis mu ootusi.  

Uuel aastal kavatsen kindlasti reisimist jätkata, tahaksin külastada oma Euroopas laiali olevaid sõpru, ideaalis võtta ette ühe korraliku roadtripi ja suurimaks eesmärgiks on lõpuks ometi Euroopast välja murda! 



Promoty Akadeemia
Kuna ma tundsin juba ammu, et minu ideed ja püüdlused paremaks olemise poole sotsiaalmeedias hakkavad ammenduma ja mul ei ole mitte ühtegi sõpra, kes tegeleks sama hobiga, siis otsustasin Promoty Akadeemiasse kandideerida ja osutusin valituks. Kuigi ma oluliselt uusi teadmisi ei saanud, sain ma siiski innustust oma kanalitega rohkem ja aktiivsemalt tegeleda, eriti aktiivseks muutusin Instagramis, tänu millele blogi elu veidi kannatas, siiski leian, et olen pigem blogija kui lihtsalt Instagramis mõjutaja, mulle meeldib teha pikemaid positusi ja tihti jääb Instagram minu jaoks liiga pealiskaudseks. 

Tänu Promotyle võtsin ennast kätte ja hakkasin Lightroomiga töötlema, alguses oli ikka väga raske, sest 7 aastat töötlemist teiste programmidega oli oma töö teinud, kuid nüüd läheb mul enda meelest juba päris hästi, arenemisruumi veel muidugi on. 

Ja mis kõige tähtsam, meil oli väga tore seltskond, kust leidsin toreda mõttekaaslase, kellega arutleda meid närivate probleemide üle või jagada oma võite, selle eest olen ma kõige rohkem tänulik! 

Uuel aastal on mind ootamas aga SEB Rohelise Influenceri koolitus, jällegi väga tänulik sellise võimaluse eest! 

Killuke meie Promoty Akadeemia liikmetest
Photo by Evelyn Kungla 

Võidetud ja kaotatud suhted 
 2018 tõi mu ellu päris mitu imelist inimest, kellest enamus on õnneks siiani mu kõrval, kuid 2018 ka lahutas mind mõnest mulle väga kalliks saanud inimesest, tegi mind veel ettevaatlikumaks ja näitas mulle külgi mu enda kohta, mille olemasolust ma kas ei teadnuki või arvasin olevat lõpparve teinud.  Kaotused on olnud kohutavalt suurteks õppetundideks ja nii mõnigi sellest tekkinud haav ei ole veel paranenud, aga seda rohkem tuleb mul hinnata inimesi, kes on jäänud ja kellega on hea koos olla. 

Uuel aastal tahan pühendada palju aega ka enesele, sest tunnen, et olen seesmiselt täiesti katki ja tasakaalust väljas, on aeg olla isekam, sest olen elanud liiga palju teiste jaoks, pean ennast ravima ja enda eest hoolt kandma, ainult nii saan anda ka teistele! 


Niisiis on olnud 2018 aastal palju stressi ja palju kurbust, pean tõdema, et see kõik ei ole veel kaugeltki otsa saanud, kuid ka mina üritan jätta halva vanasse aastasse ja võtta uude kaasa ainult hea ja vajalikud õppetunnid!
Ilusat vanaasta lõppu ja hoidke ennast ja oma lähedasi!
Cheers! 
Back to Top