Powered by Blogger.

Next Stop: Sofia (Bulgaria)



Hello! 
Tere tulemast järgmisele reisile ja ühtlasi ka minu üheksateistkümnesasse riiki, milleks on Bulgaaria! Here we go! 

Asukoht:
Sofia, Bulgaaria

Reisi kestvus:
2 ööd ja 3 päeva

Sihtkohta reisimine:
Seekord võtsin lennuki asemel hoopis Crazy Holydays büroo kaudu bussi, bussifirmaks oli Arda Tur, mis minu meelest pakkus kõige odavamaid pileteid. Kes on vaadanud mu vloge, siis teab, et sinna sõit oli päris kohutav, hoolimata sellest, et bussis jagati tasuta süüa ja vett ning istemetel olid isegi ekraanid, siis sõit venis 4-5 tunni asemel lausa 6 tunniseks ning pool sellest ajast istus minu kõrval umbkeelne ja kasiinoarmastajast vanem meesterahvas (u 50 aastane), kes kutsus mind terve selle aja välja ning lõpuks avaldas lausa armastust. Tagasisõit oli õnneks palju parem, kuigi wifi endiselt ei töötanud ning ekraane ei olnud, siis sõit võttis aega 4,5 tundi (bussijuht tallas korralikult gaasipedaali) ning terve see aeg sain üksi istuda- õnn missugune! Busside hinna ja ajakava Thessalonikist Sofiasse leiab SIIT!
PS! Minul oli kella viiene tagasituleku buss Ateena oma! 

Kohalik eripära: 
Ma arvan, et paljudele on Bulgaaria tuntud, kui odava riigina ja nii see tegelikult ka on, sest isegi enamus turistikohtades on hinnad nii nagu meil tavaliselt, üldiselt on kohalikele mõeldud kohtades hinnad ikka 2 korda odavamad, seega skoorisin ka mina mõnes poes päris lahedaid ja soodasid asju! Kohalikuks rahaks on Bulgaaria levid, 1€ on umbes 2 levi. 
Võrreldes praeguse 15 kraadise Kreeka ilmaga oli Sofias temperatuur jahedam (7-5 kraadi), sest linn asub merepinnast u 500 m kõrgemal (samal ajal on Thessaloniki mere ääres) ning ümbritsevad mäed suunavad Venemaalt tuleva külma kenasti Sofia peale, selle järgi arvates, peaks seal suvel päris kuum olema.
Nagu ka Tallinnal, on Sofial palju Nõukogude mõjutusi sees, eriti palju on neil kõrgeid paneelmaju ning Stalinistlikke ehitisi, lisaks sellele kasutavad nad kirillitsa tähestikku ning nende keel sarnaneb vene keelele ja minu meelest inimesed väga sõbralikud!
Sofia on olemas ka metroo (2 liini- väga lihtne süsteem), üheotsapilet maksab 1,60 levi, kuid see-eest päevapilet, millega saab sõita nii trammis, bussis ja metroos, maksab vaid 4 levi! Metroo võib näha välja küllaltki vanamoode, kuid tegelikult 
hakati seda kasutama u 10 aastat tagasi, tõsi, ehitamine võttis aega lausa 30 aastat! 

Majutus:
Ka majutusega jäin seekord väga rahule, osaliselt vist seepärast, et kõrgeid ootusi ma endale ei seadnud ning seega olin meeldivalt üllatunud. Seekord ööbisin linna ühes odavamaid kohas nimega Hostel 44, kahe öö hinnaks 6-kohalises (reaalsuses küll 8-kohalises naistetoas) oli vaid 13,50€ ning sinna sisse oli ka arvestatud korralikud hommikusöögid, uskumatu! Tegemist oli suure ja vana majaga, mis talvel on veidi külm, alguses oli minu tuba väga mõnus soe, aga siis otsustas üks külalistest meie toa kütte välja võtta ja nii jahtus tuba ruttu maha, samuti ei meeldinud mulle ühiswc-d, mis olid kokku ehitatud pesemisruumidega. Wifi oli üldiselt hea, kuid minu tuppa ja voodisse küündis väga kehvalt, samuti polnud hoiukappidel ees lukke, kuid neid sai 10-ne levi (deposiit raha) eest rentida. Seevastu olid töötajad seal supertoredad ja abivalmid, isegi linnakaardid olid neil olemas ning aukoht oli samuti hea, umbes 1,5 km bussijaamast ning paari bloki kaugusel põhi vaatamisväärsustest! Pildid booking.comis vastavad reaalsusele! Minu käest saab see koht 10-st punktist 8! 

Vaatamisväärsused:
Üldiselt asuvad kõik põhilised vaatamisväärsused teineteise lähedal, et ajaloost, eluolust ja ehitistest rohkem aru saada, soovitan endiselt võtta tasuta jalutustuur, minu valikuks osutus seekord Free Sofia Tour, lihtne ja asjalik oli, ainult giid pingutas natukene oma naljadega üle ja mõjus kuidagi võltsilt. Minu lemmikkohtadeks oli kindlasti linna kõige ilusam ehitis Alexander Nevsky katedraal, imeilus Ivan Vazovi teater ja Sofia Central Mineral Baths, mis praegu on seest küll kinni, kuid mida tahetakse ehitada muusemuiks ja SPA-ks, siiski on ehitise eesfasaadi küljes kaks naturaalset kuumaveeallika kohta, kust võib vabalt vett juua. Kõik need ehitised on kesklinnas, seega ei jää sealt kaugele näiteks ka Balkanimaade suurim sünagoog, NSVL poolt rajatud valitsuskompleks Largo ja kõik keerulised ajad üle elanud Rotunda ehk Püha Georgi kirik. Samuti soovitan vähemalt suvisel ajal külastada Vrana parki, kahjuks ise ma sinna küll ei jõudnud, kuid usun, et suviti on see väga ilus paik. 

Söögikohad: 
Sofias olin täitsa tubli ja hoidsin suurtematest kiirtoidu kohtadest eemale. Esimesel õhtul läksin einestama kohta nimega Hadjidraganovite Izbi (Хаджидрагановите изби), soovituse sain majutuskohast ning tegemist on Bulgaaria köögiga. Kuna mina nägin seal ainutl välismaalasi, siis eeldan, et koht on pigem turistidele, sest ka hinnad olid meie mõistes küll tavalised, kuid Bulgaaria mõistes ikkagi kallid. See-eest saab seal päris korraliku maitseelamuse ning mulle väga meeldis tradistiooniline Bulgaaria sisustus, nagu oleks kohe mõnda muinasjuttu sattunud! Järgnevatel päevadel einestasin aga põhijalakäijate/shoppingu tänaval (seal samas on kohe ka kõik need vaatamisväärsused). Social Cafe oli mõnusa modernse ning hubase sisustasega ning pakkus pakkus toite Itaalia köögist, Vitosha Street Cafe oli rohkem baariliku välimusega, mis väljendus ka rikkalikus joogikaardis ja lihtsas menüüs, siiski olid viimases mõnusalt odavad hinnad. 

Vaba aeg:
Tegelikult oli mul algne plaan minna ka Plovdivi linna (u 150 km Sofiast), mis peaks olema üks vanemaid linnu Bulgaarias kui mitte Euroopas, siiski osaliselt laiskuse ja osalisalt aja kokkuhoidmise mõttes ma sinna ei läinud, kuidagi ei tõmmanud, kuid hiljem kuulsin nii mitmestki kohast häid sõnu selle linna kohta. 
Teine koht, kuhu ma Plovdivi asemel plaanisin minna, oli Sofia kõrval asuv Vitosha mägi, kus on suviti tore matkata ja talvel asub seal ka suusakuurort. Mina tahtsin minna sõitma eeee köisraudtee asjadusega? (cable car), esimesel katsel ei jõudnud ma sinna puhtalt sellepärast, et tegemist oli reedega ja cable car peaks töötama ainult nädalavahetusti (suviti pidi vist üldse kinni olema ja talviti siis kas nädalavahetustel või mõnel paremal ajal ka veidi rohkem- üldsiselt oli info selle kohta segane), teisel päeval jõudsin peale metroo ja bussiseiklusi isegi enam-vähem kohale (bussid käivad harva ja väljaspoolt  kesklinna), kuid siis tuli välja, et tugeva tuule tõttu (mis arvatavasti oli mägedes, sest all küll midagi polnud) oli kogu kaadervärk jälle suletud. Seega jäigi minul seekord mäkke minemata, küll aga sisustasin selle aja poodelmsiega kohalikus kaubanduskeskuses. Kogu vajaliku info Vitosha mäe kohta leiab SIIT

Ja selline mu minipuhkus oligi- parajalt mõnus ja seiklusrikas!
Kohtume vartsi juba Ateenas ja ärge unustage siis Blogmasi postitusi lugemast! 
Ja endiselt ootan teie vastust paremal pool asuvas küsitluses! 
Cheers! 

Local Life Through Foreigner Eyes


Tänu paljudele reisidele on kohalik elukene täitsa unarusse jäänud, kuid vähemasti saab blogis see viga parandatud, sest toon jällegi teie ette minu jaoks need veidrad asjad ja kombed, mida siin märganud olen. 

Reisimine Kreeka siseselt- teemaksud ja viimne puhkepaik
Reisides ringi ka Kreeka siseselt, avastasin, et ka siin riigis tuleb teemakse maksta, mis tavalisele sõiduautole on vist umbes 2€ kanti, sellest piisab nii kaua, kuniks tuleb jälle uus kiosk, minu meelest on kioskite tihedused erinevad, mida lähemale linnale, seda tihedamaks lähevad. Samuti märkasin teeääres palju lühikeste postide otsa pandud miniatuurseid kirikuid- need tähistavad kohti, kus mõni inimene kunagi hukka sai, kuigi tegemist on vist hääbuva kombega, on neid majakesi päris kõhe vaadata. Kohalikud on vist sellega juba harjunud, aga kui ma peaksin sõitma, siis teeksin seda kindlasti kartlikumalt kui muidu. Peale nende väikeste kirikute on neil minu meelest ka pea iga kõrgema mäe otsas rist. Lennujaamas on neil samuti teismoodi süsteem, näiteks tuleb pagasi andmisel ära teha kõigepealt check-in ja alles siis minna seisma sinna järjekorda, kus saab pagasit ära anda. 

Linnaelu- pealetükkiv teenindus ja hullumeelne liiklus 
Ühel hetkel riietepoes poodlemas käies, avastasin, et mul ei ole sealt mitte midagi osta, sest nende stiil on kuidagi nii erinev ja ausalt öeldes tihtipeale leiab siit ka väga palju nö turukaupa ja seda poodidest, mis näevad küllaltki uhked välja. Lisaks sellele on siinne teenindus riietepoes väga pealetükkiv, isegi peale "ei" ütlemist jäävad nad tihti sabasse tolkema, mis minule, kui eestlasele on äärmiselt rõhuv. Seevastu juhtub tihti, et toidupoe müüjad suhtlevad minuga kreeka keeles edasi ka siis, kui olen väga hästi selgeks teinud, et ma neist sõnaga aru ei saa. Üldiselt saab pangaautomaadist väikseima rahatähena välja võtta 20€ ning liikluses on täiesti tavaline astuda punase tule ajal poolenisti juba ülekäigurajale, sest esimene rida teeääres on mõeldud parikavatele autodele. Lisaks selle tasub meeles pidada, et helistades järele kutsutud taksod võtavad lisatasu (u 2-3€). 

Inimesed- kirglikud suudlejad ja põse näpistajad
Eelmises sarnases postituses tuli juba välja, kui lärmakad nad võivad olla, kuid hiljem märkasin, et nad väljendavad ka oma tundeid oluliselt paremini. Üldse on see füüsiline kontakt siin suurem, näiteks võib täiesti võõras inimene tulla südamerahuga otse sinu kõrvale bussipeatuses bussi ootama, kuigi ruumi on laialt, või siis haiglas täiesti võõrad arstid põsest näpistada, ma vist ei hakka nimetamagi, kui palju kirglikult suudlevaid noori (ja vanemaid inimesi) ma keset päeva tänaval näinud olen. Kui inimesed siin kokku saavad, siis on neil kombeks mõlemale põsele õhumusisid teha, mis on vahepeal minu jaoks keeruline, sest mõnes teises riigis tehakse ainult üks musi, mõnes lausa kolm ja mõnes ainult kallistatakse, katsu siis Erasmustega hakkama saada. Võimalik, et kogu see avatus tuleb ilusast ilmast, sest isegi, kui eelmine nädal oli u 7 kraadi sooja, siis see nädal on jälle päike ja vähemalt 15 kraadi, ausalt, täna lõhnas õues nagu kevad! Inglise keelega on kreeklastel aga nii ja naa, mind panevad kõige rohkem imestama ikka minuvanused noored, tihitipeale jäävad nad mul haiglas kohmetult otsa vaatama ja pomisevad "No English", ma ei räägi siin soravast rääkimist, vaid mõnele valmistab isegi lihtlausete moodustamine probleeme, ma ei tea, kas asi on minus või ongi normaalne, et tänapäeva Euroopa noor sõnagi inglise keelt ei räägi? Tõsi, õnneks on ka neid, kes räägivad väga hästi, niiet minu kogemuste põhjal võin öelda, et tšehhidest ja türklastest peaks neil tase ikkagi parem olema. 

Ahjaa, üks päev oli siin öösel maavärin olnud, muidugi väike, mina magasin selle igatahes ilusti maha, üldiselt on see siinkandis suhteliselt tavaline asi, siiski pole mina seda veel tunda saanud või ma lihtsalt ei saanud aru, sest ka seda pidi välismaalstega päris tihti juhutma. 

Ja sellised need avastused olidki, ma pole kindel, kas sedasorti postitust Kreekast enam oodata võib, sest üldiselt olen ma siinsete veidrustega ära harjunud ja jõuludest kirjutan loodetavasti juba eraldi postiuses, aga kindlasti on oodata nii mõndagi reisipostitust enne karget Eestit!
Cheers! 


F•A•B•U•L•O•U•S


Üle pika pika aja on valmis saanud uus riietuse postitus, ma olen nii elevil, pildistamise ajal olin ja nüüd kirjutamise ajal olen jälle! Ma pole lihtsalt nii ammu teinud seda, millest tegelikult enam-vähem blogi ju alguse sai! Oh, it's good to be back, aga etteruttavalt pean ütlema, et ka detsembris tuleb veel mõni reisipostitust enne pikemat (reisi)pausi, sest Eestisse tagasitulles kavatsen mõni aeg (hahha, raudselt suudan ainult paar kuud) kodus olla ning oma kultuuri ja kodumaad nautida. 
Selle pildiseeria tegemiseks sõitsin aga spetsiaalselt Marisele külla (Maris on mu nunnu sõbranna ja keskkooli aegne klassikaaslane, kes elab hetkel Serreses, u 1,5 tundi Thessas põhjapoole, how cool is that, et me siin samal ajal oleme!!!), okei, tegelikult oleksin talle niikuinii külla läinud, aga kuna ta on hetkel mu ainuke fotograaf siin Kreeka päikese all ja tal on ülilahe objktiiv, mida ma ka tahan, siis tuleb seda võimalust ära kasutada, isegi siis, kui õues on jube külm ja üldse ei tahaks jopet ära võtta, umbes selline ilm nagu pildistamise päeval oli. Esialgne plaan oli teha tegelikult hoopis teise riietusega pilti, aga kuna osa outfitist rändab kuskil Eesti ja Kreeka vahel ehk postiteenus on mu paki vist ära kaotanud, siis tuli mõelda välja midagi uut. Tegelikult polnudki nii raske, sest oma Küproselt skooritud dressipluusiga ma veel uhkeldanud ei olegi, niiet siin ta on, minu uus nunnu, oli ka aeg, sest vana nunnu on häbiväärselt topiliseks muutunud ning seda saab edaspidi vist ainult kodus või matkamas kanda, seega kulus uus täitsa marjaks ära. 
Muideks, kas te mu uue projektiga olete juba kursis? Kui ei, siis eilsest alustasin blogi Facebooki lehel Blogmasi seeriaga, iga päev uus teema, millest ma ise ka alles sama päeva hommikul teada saan! Jälle nii elevil! Ja siis kindlasti vaadake üle ka YU Moekalendri pakkumine, kus kasutades koodi kelly5 saab hinnast lausa 10€ alla! Ja kes seda kõike teha ei viitsi, siis ole pai ja vasta mu ühe küsimusega ja anonüümsele küsitlusele siin samas paremas ääres, sest siis tean, et käid siin lugemas ja see annab mulle uuteks postitusteks väga palju jõudu juurde. 
Aitäh, aitäh, aitäh!
Näeme varsti! 
Cheers! 


Sweatshirt: Stradivarius (Limassol, Cyprus)/ Jeans: Seppälä/ Boots: Tamaris/ Earrings: Popular (Thessaloniki)/ Necklace: from Thessaloniki/ Watch: Rich Gone Broke
Photos by Maris 

Next Stop: Heraklion (Crete)



Hello!
Aeg on selle kuu viimaseks reisipostituseks! Ma tean, neid on viimasel ajal kohe eriti ohtrasti olnud, aga kuna mu muu sotsiaalse eluga siin linnas on nagu on, siis tahan vähemalt reisimisest võtta nii palju kui saab ja seega on ka reisipostitused eriti tihedad külalised. Niisiis raputagem maha endalt külm vihm ja olge valmis üheks päikesevannis Kreetal!

Asukoht:
Heraklion, Kreeta

Reisi kestvus:
Kuigi veetsin linnas 2 ööd, siis tegelikkuses tutvusin linnaga vaid ühe päeva.

Sihtkohta reisimine:
Esmalt jõudsin Heraklioni Ellinairi lennuga (nagu ikka Thessalonikist). Ausalt öeldes ootasin  sellelt firmal rohkem, sest  teadsin, et seal saab tasuta süüa! Kuna lend oli aga umbes tund pikk, siis ilmselgelt  peale kommi, küpsise ja joogi midagi muud ei pakutud, sest nii lühikese lennuajaga rohkemat ei jõuagi, kahjuks tulin  selle peale natukene liiga hilja. Samuti ei meeldi mulle Ellinairi puhul, et online check-ini saab ette teha vaid 23h enne lendu ning sedagi tavaliselt vaid siselendude puhul, kuid üldiselt on nende piletisüsteem täitsa hea, näiteks erinevalt Ryanairist ei pea Ellinairi e-pileti jaoks olema eraldi appi, nagu ikka pole Ryanairi app windowsi telefonidele levinud (ausalt, mis üldse on?) ja see teeb minu jaoks olukorra üsna tülikaks, samuti annab Ellinair võimaluse valida istekohad tasuta! Mulle meeldis ka kena teeninus ja kiired sabade liikumised lennujaamas. Edasi-tagasi piletid maksid kuskil 70-80€ kandis (ühed kallimad, mis siin soetanud olen) ning hinna sisse kuulus ka 20 kg tasuta pagasi omamise võimalus. Lennujaam on kesklinnast umbes 20 minuti bussisõidu kaugusel, linna liikusin ma ausalt öeldes esimese ettejuhtuva bussiga, milleks osutus buss nr 8, siiski peaks õige lennujaama buss olema tähistatud number ühega. Pileti hinnaks bussi peal on 2€ ning kioskist ostes u 1,20€.
Teine kord saabusin Heraklioni Rethymnost, bussipileti hinnaks väidab internet olevat 8,30€ (kas tõesti nii palju?), mina mäletan rohkem nagu midagi 6-7€ kanti, samas võin midagi väga kergelt sassi ajada. Sõit kestis umbes 1,5h ning viimaseks peatuseks Heraklionis on vanalinna kõrval asuv bussiterminal A. Ajakava kõikide tähtsamate busside kohta leiab SIIT.

Kohalik eripära: 
Minu jaoks oli Heraklion justkui Kreeta pealinn, mis erines üpris palju Chaniast ja Rethymnos, tegemist oli kuidagi rohkem... linnaga ja vähem idüllilise kohaga kui seda teiste linnade vanad sadamad ja kitsad vanalinnade tänavad pakkusid. 

Majutus:
Ka Heraklionis tuli võtta tänu soodate hostelite puudusele üks natukene korralikum korter. Nagu nimigi ütleb asus City Center Studio kesklinnas või noh, minu jaoks rohkem ikka nagu vanalinnas, kõigest vaid mõned sammud vanalinna südamest, lõvi purskkaevu juurest. Kohake ise oli väike aga hubane, kõik vajalik on seal olemas (isegi õli ja sool, mida paljudes korterites pole) ning külalisi ootas mõnus tere-tulemast kingitus kommide, rosinate ja väikse  oliiviõli pudeli näol. Minuga vestelnud töötaja/omanik(?) oli väga lahke ja jättis meeldiva mulje, lisaks sellele oli ööbimiskohas väga põhjalik teejuht, mis sisaldas infot nii Heraklioni kui ka teiste suurtemate linnade vaatamisväärsustest. Kaks ööd maksis kokku 64€, kuigi Booking.comis oli suurelt kirjas 54€, siis tegelikult lisandus juurde ka 10€ koristustasu (kohalik poliitika, milletõttu ei pidavat saama seda kohe hinnale lisada), mida ma varem ei märganud lugeda, seega oli tegemist üsna kalli majutusega, kuid need vist ongi topelttoa valud. Lisaks sellele ei suutnud ma telekat raadioprogrammilt televisoonile ümber lülitada (kahtlustan, et seal polnudki sellist võimalust) ning seinad kostusid päris hästi läbi, ka toaletiga esines kergeid äravoolu probleeme. Kohapeal sai tausta vaid sularahas, eelnevalt arvelt raha maha võtmise võimalust ei olnud. Kuigi korter oli täitsa asjalik ja asukoht super, väärib see minu silmis 10-st siiski vaid 6 punkti.

Vaatamisväärsused:
Ka Heraklionis asusid enamus vaatamisväärsused vanalinnas, kus ma üsna sihitult ringi jalutasin ja õigetel kohtadel ennast leida lasin. Minu lemmikuteks ja ka ühtlasi kõige tähtsamateks kohtadeks pean sadams asuvalt kindlust, kust pidi linnale hea vaade olema, kahjuks suleti see (vähemasti laupäeval) juba kell 15.00 ja nii tuli mul ehitist vaid väljastpoolt uudistada. Samuti meeldisid mulle vanalinna südames asuv Morosini lõvi purskkaev ning sealt mitte kaugel asuv Bembo purkkaev. Kindlasti tasub läbi põigata ka Agios Minase kirikust, peale väga ilusa arhitektuuri võib seal näha ka inimesi hulganisti ikoone musutamas, ma võtsin asja veidi rahulikumalt ja piirdusin küünla süütamisega, mida ma tegelikult tavaliselt ei tee, aga see koht kohe kutsus.
Kõige tähtsam vaatamisväärsus Herklionis (või selle lähedal) on (kunsti)ajaloo tundidest õpitud Knossose palee. Kohalik sõbranna andis vihje, et Euroopa Liidu liikmesriigi õpilaskaardiga saab sinna ja paljudesse teistesse muuseumidesse üle Kreeka tasuta sisse. Oh well, kahjuks nad millegipärast ISIC-t ei aksepteeri, Kreeka õpilaskaarti pole ma siiani saanud ning Tšehhi oma pidasin kõigi eelduste kohaselt (arvasin, et saan Kreekast uue) targemaks koju jätta. Seega tuli mul välja käia häbiväärsed 8€, mille eest sai näha mõnda huvitavat seinamaali ja hunnik varemeid. Ärge saage minust valesti aru, minu huvi sinna minna oli suur (muidu poleks ma selle eest ju maksnud), aga mulle tundub, et 8€ on natukene liige palju küsitud, siiski on mul hea meelt, et selle tugeva ajaloolise koha ka oma silmaga ära nägin. Kohapeal on võimalik võtta ka giide, kuid mul pole halli aimugi palju nemad raha küsivad või kui kaua tuur kestab, kindlasti on see tundivalt rohkem informatiivne variant kui ise ringi käia, kuigi pikad ja informatiivsed infotahvlid on igal pool olemas. Knossosse läheb buss vanalinnast ning bussiterminal A kõrvalt (ja mõnest vanalinna bussipeatusest veel), edasi-tagasi pilet maksab 3,70€, bussid sõidavad sinna u iga 20 minuti tagant ning sõit võtab aega u 40 minutit. 

Söögikohad: 
Esimesel õhtul oli mul kindlaks plaaniks süüa oma korterikeses pitsat, esimene koht, mis pitsat pakkus osutus peatänaval olevaks La Bussola söögikohaks. Kesklinnale kohaselt maksis kõige tavalisem juustupitsa Margherita 7€ (tavaliselt võiks selle hinnaks jääda 4-6€) ja üsna kehvake oli teine, kuidagi väga väga soolane.  
Xenia, minu kohalik sõbranna viis mind kakod jooma Central Parki, mõnusalt uhke kohake, kus minu jaoks oli liiga palju rahavast (tegemist oli laupäeva õhtuga) ja liiga šokolaadine kakao, kuid siiski oli tore maha istuda ja kõik jutud ära rääkida. Kuna tegemist oli samuti kesklinna kohaga, siis otsustasime süüa hoopis vaiksemas ja mitte nii uhkes kohas nimega Hovoli (ΧΟΒΟΛΗ), selle-eest sai seal vaid 3€ eest maailma suurimad Gyroseid, ma jaksasin reaalselt vaid poole ära süüa, aga oioioi kui hea see oli! Kindlasti hüpake läbi, asub Arheoloogia muuseumi lähedal vanalinnas.

Vaba aeg:
Nagu eelmises postituses mainisin, siis Heraklionis asub üks suur Arheoloogia muuseum, kust leiab esemeid nii Vana-Kreeka, Vana-Rooma kui ka Minose kultuurist. Talviti on täiskavanutele (mitte õpilastele või noh, ISIC kaardiga tudengitele) pileti hinnaks 5€ ja suviti 10€, selle lihtsa vahega, et suviti on avatud ka muuseumi teine korrus, kus asuvadki Vana-Rooma esemed, seega oli mul au näha vaid kreeklastega seotud ajalugu.
Peale kaunite randade ja Vana-Rooma kultuuri jäid mulle kättesaamatuks ka kaunid koopad, kuna osad neist on talviti suletud ning teised (loe: kõik) asuvad lihtsalt nii kaugel, et sinna jõudmiseks on vaja kas autot või kell 5 hommikul minevat bussi. Piltide järgi tundusid mulle kõige põnevamad olevat Melidoni (talvel suletud); Zeusi e Dictaeani (talviti avatud 8-15.00) ja Sfendoni koopad (talviti avatud 10.30-14.00), lugesin teiste kogemustest, et koopad võidakse sulgeda ka varem. Küllap siis lähen mõni teinekord kas samasse või kuskile teise kohta, sest Euroopas on piisavalt riike, kes nõnda kauneid koopaid omavad.

Tadaaa! Ja läbi saigi see pikk novembrine reisutee läbi!
Suur suur aitäh Sulle, kes Sa võtsid vaevaks kõik selle läbi lugeda, mul on selle üle äärmiselt hea meel! Jah noh, kes ei viitsinud, siis pole ka hullu, vast leivad nemad lohtust piltidest või siis mu tuleviku moe- ja ilupostitustest.
Näeme juba varsti!
Cheers! 

Next Stop: Chania & Rethymno (Crete)



Nonii, mina olen jälle tulnud Starbucksi, et mekkida Gingerbread lattet ja jutustada teile oma reisikogemustest. Vaid 2 päeva peale Küprost ja paari prkatikapäeva kiirustasin elu-eest jälle lennujaama, et seekord võtta siht Kreeka suurimale saarele Kreetale. Kokku veetsin seal 5 (3 täispikka) päeva ning külastasin kolme põhilisemat linna, millest täna tutvustan kahte. So, let's begin! 

Asukoht:
Chania ja Rethymno, Kreeta 

Reisi kestvus:
Mõlemas linnas veetsin ühe öö.


Sihtkohta reisimine:
Chania: Kuna lennuk maandus kolmandas põhilises linnas Heraklionis (sellest täpselmalt juba järgmises postituses), siis tuli mul peale kesklinna saamist üles otsida bussijaama A terminal, kust lähevad kõik bussid saare lääne osasse (terminalist B lähevad bussid saare idapoolde). Bussijaam on vanalinna ääres, üsna sadama lähedal, üllataval kombel on seal isegi tasuta wifi. Kui Küprosel tuli kõik piletid osta bussijuhi käest, siis Kreetal tuleb osta need bussijaamast, pilet Heraklionist Chaniasse maksis u 15€ täiskasvanule, sõit kestis kokku 3 tundi. Kõikide liinide ajakava leiab SIIT.
Rethymno: Rethymnosse alustasin oma teed Chaniast, tegemist on linnaga, mis jääbki täpselt Chania ja Heraklioni vahele, seega mõlemast linna on sinna 1,5 tundi sõitu. Pilet Chanist Retymnosse maksis umbes 7€. Igast suuremast linnast peaksid kindlad bussid minema otse ka lennujaamadesse (Heraklion, Chania). 

Kohalik eripära: 
Kuna mina sattusin Kreetale jällegi hooajaväliselt (hooaeg on aprillist oktoobrini), siis paljud kohad on avatud kas poolikult või üldse kinni ning bussiliinid paljudesse väiksematesse kohtadesse ei sõida, seega oleks auto lausa hädavajalik, mida mul muidugi polnud ja nii jäigi mul osad kohad kahjuks nägemata. Sellegipoolest olid ilmad väga ilusad- enamus aeg paistis päike ning kraade oli kuskil 20 ringis. Minu jaoks olid Chania ja Rethymno väga sarnased linnad, sest nende vanalinna ülesehitus on põhimõtteliselt sama, siiski avaldas mulle rohkem muljet Chania. 

Majutus:
Chania: Appi, üks elu parimaid hosteleid, kus ma üldse kunagi olen olnud (neid ikka on natukene jagunud)! Mulle meeldis seal absoluutselt kõik- sisutus, mööbel, VANNITUBA (omg, omg, omg), asukoht (super lähedale bussijaamale ja vanalinnale), töötajad (isegi koristaja oli megasõbralik ja aitas mul mu kaduma läinud võtit otsida). Ühesõnaga nii palju kui mina seal olin (kahjuks ainult ühe öö), siis kõik oli megahea! Kui nüüd natuke vinguda, siis AINUKE miinus oli see, et reception suleti kell 8, mina jõudsin aga kell 9 õhtul ja ei teadnud sellest midagi, õnneks lasti mind uksest ikka sisse. Tegelikuses oli töötaja mulle juba varem meilile kirja saatnud tuppa saamise kohta (uks käis koodiga) ja jätnud mulle receptionisse võtme, ma lihtalt ei saanud tänu interneti puudusele seda e-kirja kätte. Ühe öö ööbimise hinnaks on 19€, tõsi sutsu kallis, aga see on seda väärt! Minu käest saab Cocoon City Hostel suured ja rasvased 10 punkti!!!  
Rethymno: Rethymnos oli mul üle tüki aja kinni pandud korter, mõni aeg enne sinna minekut avastasin, et ma poelgi kunagi reisi jooksul üksinda kuskil sellises kohas olnud ja tegelikult oli päris mõnus vahelduseks ka täiesti üksi kuskil olla. Peamiselt osutus Katrina House mu valikuks sellepärast, et ega väga odavamaid ööbimisi ma rohkem selleks ajaks ei leidnudki (öö maksis 25€) ja kui juba, siis võtta vähe viisakam koht. Ma ei tea, kuidas teiste tubadega, aga minu oma ei olnud küll nii uhke nagu piltidel näidatud. Siiski oli tegemist keskmiselt viisaka kohaga, mis sisaldas peale magamistoa endas ka kööki ja vannituba. Mulle meeldis väga, et kohe peale broneerimist saadeti mulle kohaselt emailile kiri kogu informatsiooniga (asukoht, uksekoodid jne), kuigi näiteks minu juhitses oli välisukse uksekood valesti ära märgitud, siis peale veidike pusimist ja koodide katsetamist sain õnnelikult tuppa (võimalus oli ka omanikele helistada). Niisiis oli tegemist viisaka (vanalinnas asuva), kuid täiesti tavalise kohaga. 10-st punktist annan 6. 

Vaatamisväärsused:
Chania: Nagu kõigis kolmes linnas, mida ma Kreetal külastasin, jäid peamised vaatamisväärused vana/kesklinna. Kuna mul kaarti ei olnud, siis mõnda aega jalutasin sihitult ringi ja nagu ikka jõudsin õigete kohtade juurde, hiljem leidsin tänavalt ka suure posterkaardi, mille põhjal sain oma vaatamisväärsuste nimekirja täiendada (kaart asus vana sadamas mošee lähedal). Chanias on üliilus ja mõnus vana sadam, mis näeb välja nagu väike veneetsia, pole ka ime, sest sadam on kunagi just veneetslaste poolt (ümber?)tehtud. Sadamas võib näha nii tuletorni, mõnusat promenaadi kui ka huvitava ja teistsuguse arhitektuuriga Giali Tzami mošeed. Vanalinn ise on väga hubane ja mõnus, kus leidub palju värvilisi maju ning kitsaid tänavaid. Ajaloo huvilistele soovitan minna ka arheoloogia muuseumisse, sissepääs sinna maksis 2-4€ vahel, siiski kui on plaan minna ka Heraklioni, siis sealt leiab enam-vähem samasuguse aga palju suurema ja parema muuseumi (hind on  talviti 5€ ja suviti 10€).
Rethymno: Minu joaks oli Rethymnos umbes poole päeva jagu tegevust. Ka seal on vana sadam, mis tundub pilteide pealt isegi ilusam kui Chania oma, tegelikuses oli minu jaoks vastupidine seis. Kõige huvitavam vaatamisväärsus oli minu jaoks vana kindlus, kus on keskmine vaade linnale ning palju vanu maju, kuna mul polnud sellel päeval tuju ajaloosse süvendega, siis kõndisin teabetahvlite juurest ruttu minema, kuid 4€ eest oli meelelahutust piisavalt. Kindlasti tasub ka vanalinnas ringi liikuda, sest seal on nii mõnigi huvitav kirik ja vana detail (nt linnavärav), siiski tänu Chaniale oli mul seal päris korralik deja vu tunne. Suurima pettumuse valmistas Rimond purskaev, kuidagi niruks jäi see asi. Üks mu lemmikkohti oli aga Rethymnost umbes 40 minuti kaugusel ja 500 meetrit kõrgemal asuv Arkadi mungaklooster, tegelikult on kohal pakkuda palju rohkem kui ainult ilus kirikuhoone, seal on näiteks ka muuseum ja kena tagaaed. Kuigi b
uss sinna läheb (peabussijaamast) hooajaväiselt vaid paar korda päevas ja edasi-tagasi pilet maskab u 6€, siis kindlasti soovitan külastada, sinnaminek päeva parim otsus! 

Söögikohad: 
Ka Kreetal kimbutas mind isutus, seega piirdusin mõlemas linnas peamiselt (bussijaama lähedal olevates) pagariäridest ostetud saiakestest ning küpsisest ja poest ostetud värksetest mandariinidest. Siiski on mõlemas linnas ka söögikohti küllaga, näiteks on mõlemad vana sadamad neid täis, ma eeldan, et tegemist on ka veidi kallimate kohtadega. 

Vaba aeg:
Chania: Kuigi veetsin Chanias vaid mõned aktiivsed tunnid, siis nende sisse mahtus ka külastus kohalikku munitsipaal turule, mis oli täitsa arvestatava suurusega, kuid üsna tagasihoidlik. Kindlasti soovitan suvisel ajal või auto olemasolul minna ka kuskile ilusasse randa, minu lemmikuteks olid Balos Lagoon ja Seitan Limania rannad, kahjuks pääseb mõlemasse (vähemalt talvisel ajal) vaid autoga, seega pidin nendest suud puhtaks pühkima ning leppima Stavrose rannaga, kuhu sõidab talvisel ajal buss (peabussijaamast) paar korda päevas (üks ots oli u 3-4€ kanti), sõit sinna kestis 1,5 tundi ja tagasi 40 minutit (tüüpiline Kreeka) ja kindlasti ärge magae oma peatust maha nagu mina, rand on küll viimane peatus, kuid peale seda hakkab buss kohe tagasi linnapoole sõitma (mida ma ei teadnud), niiet ainuke rand, mille juures on mägi ongi Stavros! Ja noh, kui mööda sõidate, siis saab alati järgmises peatuses maha minna. Kuna Kreetal on nii palju teisi imelisi randasid, siis kahjuks jäi Stavros üpris üksluiseks, aga vähemalt käisin kuskilgi rannas ära. 
Rethymno: Eeee, ausalt öeldes veetsin vaid mõned asjalikud tunnid Rethymnos ja peale seda sõitsin kohe Arkadi mungakloositise ja peale seda juba uude linna, niiet ega mul nö vaba aega ei olnudki. Ja ausalt öeldes ei näinud ma seal ka midagi huvitavat, kindlasti on kohti kuhu minna ja mida teha, aga oma kogemuste põhjal ei oska ma kahjuks kaasa rääkida. Minu jaoks oli tegemist pigem paari-tunni-peatuse linnaga. 

Kuigi tegelikult oli mul peal päris suur reisiväsimus, siis endiselt on mul hea meel, et käisin ka Kreetal ära. Järgmises postituses räägin juba Heraklioni hinnasüsteemist, Knossose lossist ja megaheast söögikohast!
Cheers! 

Chania: 

 Rethymno:


Back to Top