Powered by Blogger.

KARANTIINIELU

Hello!
Mulle meenus, et ma pole siia nii ammu lihtsalt elust-olust kirjutanud ja nö lobapostitust teinud. Aga kuna praegune olukord annab kõvasti aega juurde igasuguste varasemaste väljaskäimiste ja tegevuste kõrvalt, siis siin ma olen ja teen väikese kokkuvõtte senisest "karantiinielust"!


Kohtumine oma naiseliku väega

/Palun postitust lugedes avatud meelt!/ 

Hello!
Ma kogesin hiljuti midagi imelist ja seepärast tahaksin oma mõtteid ja tundeid ka siin jagada. 
Lisaks vaikselt jooga harrastamisele, olen paralleelselt katsetanud ka erinevaid mediteerimise viise. Oh ma mäletan seda aega (mis tegelikult oli alles üsna hiljuti), kuidas ma mõtlesin, kui raske on istuda ja pea mõtetest tühjaks teha ja lihtsalt olla. Little did I know, et meditatsioone on nii palju erinevad (ja mul veel nii nii nii palju avastada) ja täna, pool aastat hiljem ei meeldi mulle endiselt mulle istuvas meditatsioon, sest mul läheb süda pahaks ja siis hakkab selg valutama ja mis kõik veel. 

Aga nädala eest kogesin ma midagi hoopis teistsugust ja vägevamat. Ühel päeval sotsiaalmeedias scrollides jäi mu pilk ühele üritusele pealkirjaga Naistepäeva eri- väering. Kuna korraldajaks oli mu suurepärane BBTRS juhendaja Kati oma uues mõnusas kohakeses HingamisRuumis, siis ei kahelnud ma hetkegi (kuigi mu eelmine meditatsioon lõppes sellega, et oleksin äärepealt joogamati täis oksendanud), kuna tunnen Katiga ennast väga turvaliselt. Ma lihtsalt teadsin, et ma tahan seal osaleda ja mul on seda kogemust vaja. 

Tegemist oli väikeses naistegrupis läbiviidud hingamisseansi/meditatsiooniga, kus läbi naise olemuse arhetüüpide väestamise ja tasakaalustasime oma naiselikku energiat. Tagasi vaadates on kuidagi eriti naljakas mõelda, et tegelikult oli minuga ruumis veel 6 inimest, aga hingamisseansi ajal oleks ma seal justkui üksi olnud. 


Mäss

Alljärgnev tekst on kirjutataud mõned päevad tagasi. 
Tänaseks tunnen ennast juba palju paremini, sest alljärgnev postitus aitas vabastada neid mõtteid ja emotsioone, mida keha ja hind tegelikult ei vajanud. 
///

Hello...
Long time no seen...

Viimased kuud on möödunud kuidagi selle tähe all, et ma justkui tahaks midagi blogisse kirjutada, aga ma nagu ei oska või ei tea täpselt millest. Ühtepidi juhtub elus koguaeg midagi, teistpidi tundub  kõik kuidagi tavaline või siis selline, mida ma pole valmis jagama või lihtsalt ei taha jagada. Ühest küljest tahaks jagada endise entusiasmiga outfite ja reisipostitusi, aga kuna mu praegune elu kulub üsna suurel hulgal tööle, siis esimesed kapist leitud riided või bussisõit tööle ei tundu just kõige ahvatlevam asi mida rääkida. Ja kas teisest küljest ongi neid outfiti postitusi üldse vajagi? 

Kuigi ma üldiselt arvan, et mu eluteele paisatud raskused on mind pigem tugevamaks muutnud, siis paaril viimasel kuul tunnen end nende tõttu hoopis nõrgemana. Ma olen hetkel nagu õrn klaaskuul, mis vale liigutuse puhul võib tuhandeks killuks kukkuda. Kõik need negatiivsed kogemused kokku on mind pannud kahtema mu enseväärtuses ja pannud nägema pooltäis klaasi (mille nägemiseks nii palju pingutnud olen), pigem pool tühjana. Mul on tekkinud ärevushood, mis esialgu on veel üsna väikesed ja ohjeldavad, aga nad on olemas, jällegi minu jaoks üsna uus asi, sest pigem olen varasemalt kokku puutunud depressivsete langustega, mitte niivõrd ärevushäiretega. 

Üks päev avastasin ennast taaskord mõttelt: ma pean nägema vaeva, et olla millegi vääriline. Ja seda pea igas olukorras. Ma pean tegema kõvasti tööd, et lubada endale üksinda koretris elamist ja reisimist, mis kõige hullem, ainult niimoodi (rassides) tunnen, et olen need päriselt ära teeninud. Ma pean olema parim või väga hea, et saada enda poolt tunnustust ja tunda, et olen selle ühiskonna vääriline, et ma olen... parim, eriline... sest keskpärane ju omaetigi ei sobi. Aga mis oleks, kui viskaks selle orja moodi mõtlemise peast ja prooviks ennast rohkem väärtustada, ilma, et peaks esmast kannatama?

Ja siis muidugi veel üks eriti hea auku tõmbaja- ennast teistega võrdlemine . See võiks ja peaks eksiteerima ainult sellisel kujul, et teistest inspiratsiooni saada. Mis aga tegelikuses toimub? Mingi seletamatu jõud paneb mind uskuma, et teised on paremad, ilusamad, andekamad, targemad jne. Ja mina, mina olen mitte keegi, mitte piisavalt hea, ilus, andekas ja tark. Sellel võrdluse jõul on nagu suured tugevad käed, kes sikutavad sind nii kaua jalgeist kuni lõpuks lõpetad augu kõige sügavamal põrdal, kust sa just eelnevalt olid suure jõuga juba peaaegu välja roninud. Kui halb. Ja samal ajal ma tean, et sotsiaalmeedia ja fassad mida inimesed loovad on üks kaunis illusoon, aga ikka tunub see vahel nii reaalne nagu miraaž kõrbes. Midagi, mida pean endale pidevalt meelde tuletama, ka seda, et mitte oma enda illusiooni lõksu langeda.

Mu sees toimub mäss. Mäss nii üldiste tõekspidamiste vastu kui ka mu oma enda peas tehtud reeglite vastu. Näiteks: mul blogist leiab enamasti ilu-/outifi-/ ja reisipostitusi, seega olen ennast nende järgi justkui lahterdanud ja endalegi aru andmata otsustanud, et teised teemad siia ei sobi. Nagu päriselt? Kes mind tegelikult keelab millest, kui tihti ja kui palju ma postitada võiks- ainult mina ise. Mul on teatud asjadest kujunenud selge ja kindel visioon, et just nii peab olema, siis on ilus ja hästi tehtud. Äkki võiks proovida nüüd vähemalt mõneski asjaki vähe vabamalt võtta, teha meelega vigu ja nautida protsessi? Kõlab päris hästi. Kas ma sinna ka päriselt jõuan- see oleneb ilmselt sellest, kui tugevat lainet tekitab mäss mu sees, mis lootuse purjekat edasi kannab. 


2019

Hello!
Ja ongi jälle üks aasta mööda saanud!
 Kahjuks pean tõdema, et aasta 2019 oli minu jaoks raske ja jääb meelde pigem negatiivsetes toonides. Siiski olen suutnud ka halvast väikesed kullaterad üles leida, mis annavad jõudu liikumaks uude aastasse!

Uued tööalased väljakutsed
Kindlasti üks suur märksõna sellel aastal oli töö. Kui keegi küsis, mida ma parajasti teen või mis mul sellel või teisel ajal plaanis on, siis peamine vastus oli töö.  

Aasta alguses oli selge, et tänu uutele elukorraldustele (üksinda elamisele) ühest töökohast enam ei piisanud ning pidin juurde otsima ka teise töökoha. Niimoodi saigi minust õde Fertilitases. Kuna see töö on kiirabi omast hoopis teistsugune pakuvad mõlemad tööd mulle head vaheldust ja erinevaid väljakutseid. Mind võeti väga ruttu ja armasalt vastu ning sisseelamine uude töökoha läks üsna valutult. Lisaks sellele sain endale uued vahvad töökaaslased, kes on mulle igati toeks olnud! 

Sügisel alguses alustasin kiirabis ettevalmistustega liikumaks peagi uuel tööpositsioonile.
Peale mitut kuud harjutamist, põdemist, patja nutmist ja siis jälle endasse usku süstimist sai minust detsembris brigaadijuht ehk isik, kes otsustab. mida patsiendiga teha ja vastutab kogu oma brigaadi eest. Hirmus on, aga põnev ka! Kindlasti töö, kus on võimalusi veel väga palju õppida ja ennast arendada. Siinkohal tuleks tänada ja teha pikk pai mu mentorile ja töökaaslastele, kes alati valmis minuga koos mõtlema ja ka mu kõige rumalamatele küsimustele vastama! Aitäh teile!


2019- lemmik outfitid

Hello!
Käes on viimane päev sellel aastal ja kuigi mul on varuks ka aastat kokkuvõttev postitus, siis seekord tahtsin üle mitme aasta teha (viimane neist oli aastal 2016) lisaks lemmikoutfitide postitust. 
Here we go!

Need pildid on kindlasti ühed mu selle aasta kõige lemmikumad (haha, tegelikult kõik järgnevad pildid on). Ma lihtsalt nii väga ootasin ja tahtsin mõnusaid lumiseid pilte ja need kukkusid välja palju paremad kui ma oleks oodata osanud. Parim skoorimine talvel oli kindlasti see fake kasukas, mis sobib hästi kokku minu pöörase armastusega rebaste vastu. Just love it!
PS! Vaadake neid saapaid :'D

Back to Top