2020- see kurikuulus aasta jääb vist oma huvitavate keerdkäikude ja maailma pahupidi pööramisega kaukaks meelde.Vaatasin just oma eelmiste aastate postitusi ja kuidagi imelik on tõdeda, et see aasta ei koosnegi enamus meenutused reisipiltidest. Mis ühest küljest on väga kurb, aga teisalt on see andnud võimaluse nii palju muude asjadega tegelemiseks.
Üldiselt võib vist tõdeda, et see aasta on olnud väga suur wakeup call, nii mulle kui tervele ühiskonnale. Seega on ka minu tagasivaated aastale seotud pigem enesekasvamise, väärtuste tugevndamise/ümberhindamise ja veel rohkem sisemise maailma kontakteerumisega. Mis ühtlasi läks kokku ja mu aasta algusest antud lubadusega- olla isekam (et ennast rohkem armastada ja väärtustada.
Aitäh, aitäh, aitäh selle imelise teekonna eest!
Kvaliteetaeg perega
Kohe aasta alguses sai ka selgeks, et ma keeldun kaasaminemast ainult hirmutamise taktikaga (ehk olema pidevalt ärevil ja närvis antud olukorra üle), seega proovisin asja võtta positiivsemast küljest ehk näha võimalusi ja häid muutusi mis, meile antud olukorraga saabusid. Üheks neist oli võimalus veeta perega rohkem vaba aega. Esimene eredam mälestus meenub kohe seoses mu sünnipäevaga, mil esialgu pidin olema üldse ühel nädalasel kursusel, kuid mis olukorda arvestdes muidugi ära jäi. Niisiis sõitsin hoopis maale ja mul oli nii ehedalt äge sünnipäev koos oma pere ja parima sõbranna seltsis! Hoopis midagi muud, kui ma esialgselt plaaninud olin. Suvel saime tehtud ka oma perereisi Pärnu ja Kihnu, mis oli jällegi nii vahva ja minu jaoks kidnlasti üks igaastaseid suursündmusi- lõpuks sain teha alpakale pai ja Kihnus ringi uidata (millest ma olin unistanud juba mitu suve). Üldse avanes mul sellel suvel kuidagi rohkem aega perekeskis olla, teha mõnusaid saunaõhtuid, käia jalutamas, mängida lauamänge ja lihtsalt koos aega veeta. Väga väga tänulik selle aja eest!
Mu uus hobi- trenni tegemine
Kui pandeemia ajal meedikuna aeg justkui kiirenes ja töökoormus ning stress kasvasid, siis vabal ajal oleks aeg just kui seisma jäänud- peaaegu kõik üritused ja muud tegevused jäid ära. Esialgu kasutasin vaba aega puhkamisest, sest olegm ausad, kellel enna aega puhata oli? Seejärel panustasin rohkem joogasse ja hingamismeditatsioonidesse ning käisin väljas jalutamas. Juunis oli mul juba diivanil lesimisest peaaegu juured alla kasvanud ja oli viimane aeg endale esitada 6-nädalase koduse treeningu väljakutse. Täna, 6 kuud hiljem jätkan endiselt treeningutega, mu vorm on parem kui kunagi varem ning vahelduva eduga katsetan ja harin ennast ka toitumise vallas. Ausalt, need kaks on küll aastaüllatajad, sest ma tõesti ei sallinud varem jõuharjutuse tegemist, veel vähem söögi tegemist! Nii uhke enda üle!
Leedu
Ja nagu poole kohaga reisiblogijale omane (milline
saatuse iroonia selle aasta poolt) panen siia mälestuste listi ka oma
ainukese (OMG) selle aasta välimaa reisi. Täiesti uskumatu, et see aasta
reiside kohapealt nii läks. Aga 1) ma sain kogu selle raha panna
kenasti muudesse ettevõtmistesse ja unistustesse kasvama 2) see ainuke
reis oli ka väga vinge, nagu Kihnuga, siis ka Leedu oli juba kaua mu reisulistis olnud! Niiet tegelikult jällegi win win olukord. Oeh, nii hea oli natukeseks ajaks jälle kodumaa tolm jalgadelt pühkida, aga veel parem oli tagasi tulla.
#minukuu
Augusti lõpuks aga selgus, et trenni tegemisest jäi üksinda väheseks. Suvi oli küll tore ja ma olin kind of leppinud olukorraga, et enamus mu sõpradel on pereelu, kellel ei ole minu jaoks nii palju vaba aega kui varem, aga siiski olin ühel hetkel omadega täiesti läbi. Ühel augusti hilisõhtul avastasin ennast oma kodus nutmas nagu väike laps, sest ma olin nii üksi ja väsinud olemast üksi. Ma olin väsinud ootama saamast teistelt tähelepanu ja armastust. Ma olin väsinud olemast tugev ja tegema nägu, et kõik on hästi. Ma olin väsinud olemast endaga karm, kuigi ma olin eelnevalt lubanud olla leebem. Ja ma olin kohutvalt väsinud oma tööst ja senisest elukorraldusest.
Ja sel samal hetkel ma otsustasin, et ma võtan endale terve kuu, et ennast poputada, enda mõtteid selgemaks saada, ennast jälle rohkem väärtustada ja enda isekust tõsta. Ma tegelesin oma füüsilise (trenn, tants, toitumine), oma vaimse poole (naiselikkuse väljakutse) ja oma poputamisega (juuksur, SPA, enda datele viimine jne) ja see toimis (loe täpselt SIIT ja SIIT)! Septembri lõpuks olin ma õnnelikum ja tasakaalukam kui kunagi varem ja see tunne oli imeline, ma ei olnud enam ei teadlikult ega alateadlikult energiavampiir, vaid minus endas voolas tugev ja puhas elurõõm!
Teekond peale seda on olnud käänuline, oma tõusude ja mõõnadega, aga nii vajalik. Ma olen rohkem teadlik kui kunagi varem, rohkem sihikindlam, positiivsem ja rohkem... mina. Ma olen mõistanud, et kogu see armastus, mida ma varem nii väga teistel vajasin on terve selle aja olnud hoopis minu enda sees. Alates sellest ajast kui liitusin naiselikkuse väljakutsega (tänaseks juba 4 kuud) on pea iga nädal tulnud enda kohta uusi avastusi ja rohkem suurema pildi nägemist. Jah, mõnel päeval ma olengi väsinud ja tüdinenud ja ma ei tea mida ma tahan, aga ka see on okei. Teekond õnneliku ja tasakaaluka minani ei olegi lihtne, vaid põnev, õpetlik ja täis üllatusi, nii häid kui halbu.
Aitäh, aitäh, aitäh!
Ühtlasi annan ka märku, et ma ei tea millal ja kas mind siia enam oodata on. Blogi on olnud 9 aastat minu elu osa ja mul on olnud imeline teekond, kuid viimasel ajal tunnen eriti tugevalt, et ehk on aeg edasi liikuda. Eks näis, mis uus aasta toob. Kes soovib mu tegemistel aga ikka silma peale hoida, siis parim viis selleks on Instagramis (@kellykivirand). Äitäh selle vahva teekonna eest!
Soovin teile ilusat aasta lõppu, palju headust ja rõõmsat meelt.
Peatse kohtumiseni!
Kelly
No comments