911- What's Your Emergency ehk küsimused-vastused kiirabiõele

 Hello!

 Tegelikult on mu peas juba ammu küpsenud mõte teha üks postitus oma igapäevatööst, aga kuna minu jaoks on see selline teema, kus on lihtne midagi valesti öelda ja sellest üsna suur draama tekitada (sest meditsiin), siis olen sellest teemast pigem ikka vaikinud või tagaplaanil hoidnud. Mõni aeg tagasi nägin, kuidas Maris Suhkruprintsessi blogist tegi postituse oma ametist, peale seda võtsin julguse kokku, tegin Instagramis küsitluse ja otsustasin nende põhjal natukene oma kulgemisest kiirabimaastikul ka siin rääkida, täpselt nii palju kui julgen, oskan ja võin.



Miks läksid õeks õppima?

Tegelikult olin ma keskkooli lõpus oma tuleviku suhtes üsna eksinud (mitte, et ma praegu oluliselt targem oleks). Mul oli kaks mõtet: 1) näitlemine, kuna ma armastan teatrit, loovust ja minu joaks oleks Viljandi olnud ideaalne koht, kus õppida ja areneda 2) õendus- midagi, mille  olin just enda joaks avastanud, sest olin käinud eelnevalt tudengivarjuks biokeemiku tudengil, kus nad juhtusid samal päeval süstimist õppima. Võiks öelda, et nõelad (loe: torgata teisi) olid mu armastus esimesest silmapilgust. Suvel olid mõlema eriala katsed samal päeval, üks Viljandis ja teine Tallinnas, kuna ma kartsin paaniliselt ülikooli mitte sisse saada ja aasta vabaks võtta, siis valisin turvalisema tee.


Vasakul pildil õpin tudengivarjupäeval esmest korda elus süsti tegema. Ise ka ei saa aru, mismoodi ma seda süstalt käes hoian, 

Miks sa seda tööd teed?

Õenduslikus mõttes: sest mulle meeldivad erinevad juhtumid ning kiire patsientide vahetus. Praktikate põhjal võin öelda, et mulle lihtsalt ei sobi haigla osakonnatöö, v.a EMO. 

Üldises mõttes: ma tunnen, et mu tööl on eesmärk ja tänu sellele saan ühiskonnale kasulik olla, samuti lõputu võimalus arenemiseks.

Kui pikad on töötunnid? Kas oled ka pühade ajal tööl olnud? 

Üldjuhul on minu töötunnid 24h pikad, aga mõnikord töötan ka 12 tunni kaupa (seda nii päeval kui öösel). Kuna kiirabi töötab 24/7, siis olen ka pühade aeg tööl olnud, näiteks selle aasta võtsin vastu tööl olles, oma sünnipäeva ööl olin samuti tööl.

Kas sul on lahedad kolleegid?

 Mul on väga palju kolleege, mõni neist on rohkem oma kui teine. Mul on ülimalt hea meel tõdeda, et mõned mu kolleegid on mulle ka väga head sõbrad, kes moodustavad vajaliku tugisüsteemi.

 Lemmik protseduur kiirabis? Aga ebameeldivaim?
Lemmik: kindlasti kanüülide panemine, jämmud veenid on üks mu nõrkustest.
Ebameeldivaim: alguses jälestasin ninaverejooksu tamponeerimist (pmt topid hunnik ravimiga leotatud sidet ninna), nüüd millegi ees risti ette ei löö, aga kateetri panemine ja rektaalkontroll on nii patsiendi kui minu jaoks üsna ebameeldivad.

Kuidas vere ja haavadega ära harjusid?

Verd või haavu pole ma otseselt kunagi kartnud, siiski polnud ma õenduse õpingute alguses kindel, kuidas ma suurtele haavadele reageerin. Need kogemused sain kätte erinevates EMO-des praktikat tehes- ära ei minestanud ja toit jäi ka makku/soolde. Küll aega olen hoopis tundlikum väga tugevate ja ebameeldivate lõhnade peale, esialgu on aga sellised olukorrad kerge öökimisega piirdunud.


Vasakul pildil: Esimene päev Konya (Türgi) haiglas, kus õppisin suurem osa oma käelistest tegevustest.
Paremal pildil: mitu sidemerulli teil kätte mahub?

Kumb on töös olulisem- kas füüsiline või vaimne tugevus?

Kui võtta arvesse konkreetselt minu positsiooni nii praegu kui tulevikus, siis pigem vaimne. Füüsiline on ka oluline, aga seda läheb vaja pigem vähem kui rohkem ning füüsiliselt rasketes olukordades saab alati lisajõude rakendada. Vaimne maailm on aga hoopis keerulisem, kuna on seda palju raskem märgata ning kui ise või keegi teine ühel hetkel aru ei saa, et midagi on valesti, siis on läbipõlemine kerge tulema.

Tegemist on õppusega. 

Mis on kõige ekstreemne kogemus so far?
*Elustamised avalikus kohas.
*Autoavarii, kus tuli inimesed autost välja lõigata.
*Olukorrad, kus kartsin enda ja kolleegide heaolu pärast.

Tegemist on treeningutega. 

Mis on kõige halvem kogemus töö juures? Aga kõige parem?

Kas see on just halvim, aga algus oli väga raske- stress oli suur ja nägin umbes kuu aega igal ööl unes, kuidas ma kedagi elustan või kuidas ma oma tööga hakkama ei saa. Brigaadijuhiks õppimise aeg oli ka väga stressirohke, mis mõjutas tugevalt mu vaimset tasakaalu. 

*
Kõige parem... esimesed mõtted, mis meelde tulevad on seotud kolleegidega, mil on tekkinud vahvad ja naljakad olukorrad (väga palju sise- või situatsiooninalju).  Heade kolleegidega on tööd alati 100 korda kergem teha, kuigi just nende valvete lõpus olen alati vaimselt ja füüsiliselt kõige rohkem väsinud. Samuti meeldivad hommikud, mil lähen naeratus näol koju (või teise töökohta).


Brigaadijuhi kirjaliku eksami tegemine. 

 Oled nutnud kellegi pärast? Kuidas hinge võtmist vältida?

 Pisarat ma ühegi patsiendi pärast valanud ei ole. Seoses enda elus läbi elatud kogemustega on mul surmast natukene teistsugune arusaam, kui enamus minuvanustel, tänu sellele ei ole mind sedalaadi kutsed kuigi palju mõjutanud. Küll on aga paar üksikut ja väga armast vanainimest hinge pugenud.
Pisaraid olen poetanud õppeprotsessis, pärast raskeid valveid (ei nuta konkreetse patsiendi pärast) ja mõnda konfliktsesse olukorda sattudes.
*

Kuna ma olen juba varakult alateadlikult endale kaitsemüüri loonud, siis patsientidega seotud sündmused mulle üldiselt hinge ei lähe. Küll aga on olnud probleeme enda kohta käiva kriitikaga (kusjuures suurim kritiseerija olen ma ise), siin aitab palju endaga tegelemine ja oma mõtete lahti harutamine.

Kas sa oled patsiendile kunagi näkku naernud ehk kas on raske kutsetel emotsioone kontrollida?

Kindlasti on juhtunud, eriti raske on ülemeelikuid emotsioone kontrollida, kui satub kokku kombo üleväsimus+humoorikad/hea klapiga kolleegid, samuti kui patsient ise nalja viskab. Siiski enamasti suudan vajadusel muiged alla suruda või vähemalt pea ära pöörata.

 

 Kas plaanid ka brigaadijuhiks saada? Mida kardad kõige rohkem selle juures?
Brigaadijuhi õpingud lõpetasin tegelikult juba aasta alguses, peale mida võtsin ühe korraliku pausi, sest olin ennast läbi põletanud. Hetkel on ettevalmistused uuesti käimas. Kardan tegelikult vist kõike, aga peamiselt seda, et jooksen blokki ja muudan patsiendi seisundi hullemaks.

Brigaadijuhiks valmistumas 

Ja selline laias laastus see kiirabi eluke mul ongi!
Cheers!