2018

Hello! 
Ma olen seda potitust nii kaua tahtnud kirjutada, sest mule tundus, et just see postitus oleks hea, kus rääkida paaril tõsisemal teemal ja tuua sisse rohkem minuga igapäeva elus toimuvat. Ja siin ma nüüd olen maailma halvima tujuga. But let's try!  

Aasta 2018 on olnud minu jaoks väga raske ja pigem kehvapoolsem aasta- ma olen veetnud liiga palju päevi voodis või diivanil, kuhu mind on naelutanud masendus, valanud liiga palju kibedaid pisaraid, tundud ennast kohutavalt üksi/koleda/andetu/mõtetuna- wow, ei kõla üldse nagu mina? Welcome to social media, isegi kui ma üritan mitte perfektne olla, jagan ma enamasti ikkagi ainult häid mõtteid ja emotsioone. See on kindlasti üks uue aasta perspektiividest, mida ma muuta tahaks, ma tahan olla veel rohkem ausam ja rääkida rohkem ka tõsisematel teemadel, kuidas, seda ma veel ei tea, sest mulle ei meeldi pikad arutlevad postitused, niisiis tuleb leida oma viis teiega jagamaks seda, mis päriselt toimub. 

Kui ma vaatan 2018 aastale tagasi aga sündmuste kaupa, siis suutsin tuvastada 5 suuremat tegu/muutust, mis mulle sellest aastast meelde jäävad. Toredaid ja raskeid hetki oli veel, aga nende 5 kõrval tunduvad muud asjad sellised pisikesed ja kohati isegi tühised. 


Uus kodu
Uue kodu sain ma tegelikult juba eelmise aasta detsembri viimastel päevadel, minu päris esimene oma kodu, mis on aastaga mulle väga kalliks saanud- siin on minu pelgupaik, siia poen maailma eest peitu ja siis tähistan oma suurimaid võite. Kuigi finantsiliselt on see paras stressiallikas, siis ei tahaks ma seda praegu millegi vastu vahetada.

PS! Ma lihstalt armastan seda vannituba, seal on ideaalne valgus, mis on nii mõnedki fotosessioonid päästnud! 

Uus töö
Peale kuu aega diivanil lösutamist ja lõputut vingumist võtsin lõpuks ennast kokku ja saatsin oma CV Tallinna Kiirabi poole teele, kuu aega hiljem olid esimesed treeningud tehtud ja iseseisev sõit tagaliikmena võis alata! Nüüdseks on sellest peaaegu juba aasta saanud and it feels great! Kiirabisse tööle minekut loen ka selle aasta suursündmuseks, sest esiteks olen ma enda üle uhke, et hirmule alla ei vandunud ja sinna ikka tööle läksin (esimesed kuu aega nägin vist igal öösel õudusunenägusid), teiseks on tegemist minu esimese töökohaga, kus töötan täiskoormusel ja tänu millele olen suuteline finansiliselt iseseisev olema, kolmandaks on just tänu kiirabis töötamisel juhtunud minuga nii palju märgilisi sündmusi, samuti olen kohtunud nii paljude inimestega, kes mulle vähemal või suuremal määral on õppetunde andnud. Aga kiirabi on ka palju võtnud, eriti on kannatada saanud eraelu, unetunnid ja tantsutrennid, sest endalegi ootamatult olen ma seal majas hakanud rohkem aega veetma kui kuskil mujal- tervishoiutöötajate haigus I guess. 

Mõned teist panid kindlasti tähele, et sügisel alustasin uusi õpinguid, küll mitte koolis, vaid asutusesiseselt, kus õpin brigaadijuhiks, ehk siis selleks tähtsaks ninaks, kes mõtleb, mis pt võiks viga olla, määrab talle vajadusel esmase ravi ja otsutab, kas patisent vajab hospitaliseerimist või mitte- ühesõnaga jube vastutusrikas töö. Minult on paljud küsinud, miks ma juba midagi sellist teha tahan ja aus vastus on- ei tahagi, aga ma tahan lihtsalt õppida, saada rohkem teada ja olla parem selles, mida ma praegu teen. Nüüd, peaagu kursuste lõpul, võin öelda, et olen tunduvalt targemaks saanud ja oi kui palju on veel vaja õppida, meditsiinis ei lõppe need teadmised vist kunagi. 

Mis toob tulevik? Ma ei tea, mulle meeldib töötada kiirabis, aga tean, et ühel päeval saab minu põhitööks midagi muud olema ja tegelikult tahaks ma selles suunas astuda esimesed sammud juba uuel aastal, kui teaks vaid, mida tahta... 


Reisid
Nagu ikka, ei saa ma üle ega ümber reisidest, sellel aastal ma välismaal küll ei elanud, kuid kokku külastasin 7-t riiki. Eredamad mälestused on kindlasti Hollandist, kus veetsin oma sünnipäeva;  Montenegrost, mis minu jaoks oli raske reis, sest tegu oli sellise puhkusereisiga, mina, va vana vandersell, olen harjunud ju koguaeg ringi tuiskama; kindlasti jääb meelde ka Malta reis, sest sellel reisil näitasin oma täditütrele reisivõlusid, lisaks ületas see reis mu ootusi.  

Uuel aastal kavatsen kindlasti reisimist jätkata, tahaksin külastada oma Euroopas laiali olevaid sõpru, ideaalis võtta ette ühe korraliku roadtripi ja suurimaks eesmärgiks on lõpuks ometi Euroopast välja murda! 



Promoty Akadeemia
Kuna ma tundsin juba ammu, et minu ideed ja püüdlused paremaks olemise poole sotsiaalmeedias hakkavad ammenduma ja mul ei ole mitte ühtegi sõpra, kes tegeleks sama hobiga, siis otsustasin Promoty Akadeemiasse kandideerida ja osutusin valituks. Kuigi ma oluliselt uusi teadmisi ei saanud, sain ma siiski innustust oma kanalitega rohkem ja aktiivsemalt tegeleda, eriti aktiivseks muutusin Instagramis, tänu millele blogi elu veidi kannatas, siiski leian, et olen pigem blogija kui lihtsalt Instagramis mõjutaja, mulle meeldib teha pikemaid positusi ja tihti jääb Instagram minu jaoks liiga pealiskaudseks. 

Tänu Promotyle võtsin ennast kätte ja hakkasin Lightroomiga töötlema, alguses oli ikka väga raske, sest 7 aastat töötlemist teiste programmidega oli oma töö teinud, kuid nüüd läheb mul enda meelest juba päris hästi, arenemisruumi veel muidugi on. 

Ja mis kõige tähtsam, meil oli väga tore seltskond, kust leidsin toreda mõttekaaslase, kellega arutleda meid närivate probleemide üle või jagada oma võite, selle eest olen ma kõige rohkem tänulik! 

Uuel aastal on mind ootamas aga SEB Rohelise Influenceri koolitus, jällegi väga tänulik sellise võimaluse eest! 

Killuke meie Promoty Akadeemia liikmetest
Photo by Evelyn Kungla 

Võidetud ja kaotatud suhted 
 2018 tõi mu ellu päris mitu imelist inimest, kellest enamus on õnneks siiani mu kõrval, kuid 2018 ka lahutas mind mõnest mulle väga kalliks saanud inimesest, tegi mind veel ettevaatlikumaks ja näitas mulle külgi mu enda kohta, mille olemasolust ma kas ei teadnuki või arvasin olevat lõpparve teinud.  Kaotused on olnud kohutavalt suurteks õppetundideks ja nii mõnigi sellest tekkinud haav ei ole veel paranenud, aga seda rohkem tuleb mul hinnata inimesi, kes on jäänud ja kellega on hea koos olla. 

Uuel aastal tahan pühendada palju aega ka enesele, sest tunnen, et olen seesmiselt täiesti katki ja tasakaalust väljas, on aeg olla isekam, sest olen elanud liiga palju teiste jaoks, pean ennast ravima ja enda eest hoolt kandma, ainult nii saan anda ka teistele! 


Niisiis on olnud 2018 aastal palju stressi ja palju kurbust, pean tõdema, et see kõik ei ole veel kaugeltki otsa saanud, kuid ka mina üritan jätta halva vanasse aastasse ja võtta uude kaasa ainult hea ja vajalikud õppetunnid!
Ilusat vanaasta lõppu ja hoidke ennast ja oma lähedasi!
Cheers! 

2 comments

  1. You are really honest and I am wishing you will have a better 2019.
    Happy New Year!
    xx from Bavaria/Germany, Rena
    www.dressedwithsoul.com

    ReplyDelete

Back to Top