Lõpuks olen tagasi oma esimeselt suurelt seikluselt ning kuna arvuti ja programmid on jälle nõus minuga koostööd tegema, saan paari nädalase hilinemisega selle võrratu reisi ka teieni tuua! Seekord on matrejali natukene rohkem kui tavaliselt, sest ostustasin kõik kohe ära näidata, oodata on ainult veel videot, mis tuleb samuti väikese hilinemisega. Ühtlasi tahan ka hoiatada, et pilte üldisest olust on vähe, sest ma kahjuks ei oska midagi nii ilusat pildi sisse põõda ning kuna olime valmis kõikvõimalikeks seiklusteks haarasin kaasa oma vana kaamera, mis ei tee just kõige kvaliteetsemaid pilte. Samuti pole oodata ka outfitide seeriad, pigem võite näha just selliseid asju, mis muidu väga kokku ei lähe- vabandust, seljakott oli küllatki limiteeritud suurusega ning seiklushimu oli suurem kui vajadus saada ville ilustaest jalavarjudest. Sellest hoolimata loodan, et suudan anda teile edasi kasvõi killukese sellest imelisest kogemusest!
Marsruut: Tallinn-Milano-Firenze-Rooma-(Verona)-Veneetsia-Milano-Tallinn
Aeg: 6.07.2014-24.07.2014
Reisikaaslane: Annika
Alustasime oma teekonda kahe käsipagasiga pühapäeva õhtul Tallinnast, tegemist oli minu esimese lennureisiga ning juba selle lõpus suutsid meid seiklused üllatada- sõitsime läbi äikesepilve ja seetõttu maandusime tavalisest natukene tugevamalt, isegi oma esimesed hoiatused saime Itaalia elu ja varaste kohta kätte. Ööbimine toimus kohalikus lennujaamas, kus turvatöötajad võõrkeeli ei valda ning betoonpõrand oli üllatavalt pehme. Järgmisel hommikul sõitsime 29 kraadises soojas Milano kesklinna, kus selgus, et rongi hinnad võrreldes Eestiga on ikka hoopis midagi muud, nt kallimad rongipiletid jäid 80 euro kanti, vaesed tudengid nagu me olime, saime ka vähesemaga hakkama, siiski pidime leppima tõsiasjaga, et rong Milanost Firenzesse sõidab harva ning nii algas mitme tunnine ootamine. Rongijaamad see-eest on võimsad, kohati reaalselt kilomeetreid pikad ning poode täis. Meie rõõmuks olid kohad rongis, mida piletilt on suhteliselt keeruline välja lugeda, kupees, kerge Harry Potteri meenutus...
Firenze
Pärast mitmetunnlist sõitu ümber ja läbi mägede peatsusime Firenzes, äärelinna peatuses, kus alguses ei osanud keegi meile öelda, kuidas täpselt ööbimispaika saada, lõpuks kupatai meid bussi peale, sel hetkel ei teadnud me isegi, kus maha minna... Õnneks on Itaalia abivalmeid inimesi täis ja nii jõudime ka õigesse kohta, mis selgus, on kuulsa vaateplatvormi kõrval. Firenzes kogesime imehead pitsat; imeilusat välgumängu taevas; dgipeeglit; jalgpalli võimu, mis pani möirgama terve linna; imeilusaid ehitisi, päris abielu ettepanekut ning siit sai alguse jäätiseralli ja arusaam, et tasuta wifi pole sugugi see, mis ta Eestis on ehk kui tahad tasuta wifit siis maksa või hangi endale itaalia kõnekaart.
Rooma:
Järgmine rong viis meid pealinna. Infopunkti töötaja imestus ning lause, et meie ööbimiskoht ei mahu kaardile ära, pani meid pigem muigama. Selgus, et meie uus kodu asus umbes 12 km kesklinnast, kuhu tuli sõita kahe bussiga, ette anti bussipeatuste arv, aga seal peatutakse ainult siis, kui anda stop nupuga märku või bussipeatuses viibates, ehk peatuste lugemisest kasu polnud, lisaks tuli poolel teel korralik padukas ning lõpuks sihtkohta jõudes, tuli välja, et ööbimiskoht ei asunud mitte 50 meetri kaugusel, nagu väitis infotöötaja, vaid oli kilomeeteri. See-eest oli ööimispaik vägev- isegi bassein oli olemas ja seda vaid võileiva hinna eest. Selles linnas kohtasime toredaid inimesi üle maailma, õppisime ennast rohkem tundma, sõime elu maitsvamaid puuvilju, rändasime tapva palavuse käes mööda Roomat, vaatasime jalgpalli finaali toatäie sakslastega, tegime ägedaid pastaõhtuid, nägime Itaalia getot ja elasime seal, põlesin korralikult ära, lasin käelt lugeda, armusime pähklijäätisesse, mekkisime lasanjet ning mõistsime, et meile meeldivad itaalia väikelinnad. Roomast saatsin teele ka postkaardid, millest enamus pole siiani oma sihtpunkti jõudnud.
Veneetsia
Pikim, kalleim ja jubedaim rongisõit- otsustasime sõita öösel, sõitsime umbes 6-7 tundi kupees, veel kolme võõra inimesega, kes ei jätnud endast just väga usaldusväärset muljet, igalpool hoiatati ju taskuvaraste eest. Ja ühel hetkel, kell 5 hommikul istusime Veronas ja ootasime oma järgmist rongi Veneetsiasse, mis selgus oli kahekorruseline! Hommikul kohale jõudses olime rampväsinud, siiski tuli läbida juba rutiiniks saanud tegevus- leida ööbimispaik ehk otsida bussijaam ja õige buss ning seejärel ka õige peatus, kus maha minna. Ööbimispaik asus ka seekord linnast väljas ning sarnanes küllalkti Firenze omale oma telkide ja tasuta wifi poolest, siiski meeldis see paik mulle kõige vähem. See vastu oli linn võrratu, meie lemmik- pisike, armas, kompaktne ja üldsegi mitte nii kallis, kui räägitakse, õigemini kallis küll, aga võrreldes eelmiste linnadega isegi kohati odavam. Seal nautisime võrratult ilusat jalutuskäiku, imemaitsvat pitsarulli, jätkasime jäätise ja piimakokteili maratoni, pettusime kohaliku pisteeria pastas ning siiani meenuvad kohaliku MTV programmi laulud. Ja muidugi ei saa unustada juba traditsiooniks saanud linadega pesus käimist, sest kellel siis ruumi oli rätik kaasa võtta.
Milano
Ja jõudsimegi ringiga tagasi. Seekord oli ööbimispaik küll suhteliselt kesklinnas, aga selle otsimine võttis meil kõige rohkem aega. Lisaks tuli välja et lisaks tava hinnale tuli ööbimisele juurde maksta inimese maks, mis oli igal pool, aga ka linna ja lina maks, sõnaotses mõttes lina maks, sest tekki seal majas küll ei tuntud, kuid meil oli vann ja veel 5 teist nari, kus rahvast vahetus pidevalt. Millegi pärast suutsime seal linnas ka teist korda ära eksida, millest lõpuks kujunes pea terve päevane jalutuskäik-shoppingtuur. See linn oli küll kõige odavam, aga meeldis meile ka kõige vähem, kuidagi räämas oli teine. Lõpuks tegime viimased sisseostud ja oligi aeg sõita lennujaama, kus veetsime ka oma viimase öö, et hommikul koju sõita.
Lend läks hästi, olime väsinud aga õnnelikud, ainult me ei saanud kuidagi aru, kuidas teiste jaoks õues palav oli,see arvamus muutus peagi...
Kindlasti toimus veel tohutult palju, mis mulle hetkel ei meenu ja võib-olla siia kirjutades nii huvitavad, õpetalikud või naljakad ei tundugi, aga need 18 päeva olid uskumatud, kui teil on vähegi võimalus, siis minge, ükskõik kuhu, minge, avastage ja tulge siis tagasi, sest kodus on hea!
Fotod: Annika Tamme ja Kelly Kivirand
No comments