KARANTIINIELU

Hello!

Mulle meenus, et ma pole siia nii ammu lihtsalt elust-olust kirjutanud ja nö lobapostitust teinud. Aga kuna praegune olukord annab kõvasti aega juurde igasuguste varasemaste väljaskäimiste ja tegevuste kõrvalt, siis siin ma olen ja teen väikese kokkuvõtte senisest "karantiinielust"!

Hea tervisega meedikuna ei ole minu karatiinielu ehk kodukontrori versioon päris tavaline. Graafiku alusel tuleb endiselt tööl käia ja kuigi ühes töökohas on hetkel ajutine seisak, siis teises töökohas tuleb iga päev valmis olla võimalikuks suuremaks töökoormuseks. Seega on väga oluline hoida positiivset meelt ja nii vaimselt kui füüsiliselt valmis olla. Siinkohal tahan tänada ka kõiki, kes on mulle isiklikult kirjutanud, huvi tundnud ja kaasa elanud kui ka neid, kes meedikutele ülidselt abiks olnud ja pöidald pihus hoidnud. Aitäh teile! 

Igas halvas on midagi head. Kuigi hetkel on maailm omadega sassis ja negatiivsust ning ärevust pressib lausa uksest, aksnast ja arvutiekraanist sisse, olen proovinud ise säilitada rahu ja leida kogu olukorras juures positiivseid külgi. Näiteks oleks tänulik, et hetkel on mul ajaliselt veidi rahulikm periood. Kuna viimase kahe aasta jooksul olen ennast korralikult töö alla matnud ja üritanud ka muudel rinnetel tubli olla, siis on sunnitud puhkus tegelikult igati hädavajalik. Seega kuniks võimalus, kasutan vaba aega veel rohkem endaga tegelemiseks- magan korralikult, värvin mandlaid, teen ise süüa/söön palju korralikumalt kui varem, harrastan joogat, toodan rohkem sotsiaalmeedia sisu (kaasaarvatud sai novembris filmitud reisiklipid lõpuks korralikuks reisivideoks monteeritud), õpin tantse, käin jalutuskäikudel (välitdes teisi inemesi ofc.) ja katsun lihtsalt vabamalt võtta (kuigi ka mul on peas mustmiljon küsimust/muret tuleviku kohta, millele enamusel näitab vastust tegelikult vaid aeg).

Olen väga tänulik, et mul on võimalus veeta aega ka perega. Enne koju minekut arutasin perega läbi, kas ikka minna ja mis riskid sellega kaasneks. Kuna tundsin ennast hästi, võtsime ühise ostsuse vastu, et lähen koju, autoga. Kodus valitseb meil tõeline kodukontri vibe, mis tegelikult annab mulle palju motivatsiooni oma asjadega tegelemiseks (linnakorteris oleks karantiini kolmandal päeval juba enamus ajast Netflixi alla maetud ja umbes 200 korda jõunud hulluks minna). Seega olen eriti tänulik oma humoorika pere, suure maja (et ikka igalühel oleks oma isiklukku ruumi) ja suure õueala (lähim naaber on 500 meetri kaugusel) eest. Vanaema juurde aga ei kipu ma kohe üldse, oleme omavahel kokku leppinud, et peame sidet telefoni teel ja kohtume ning peame kõik peod siis (ilmselt ei saa koos minu sünnipäeva õigel ajal tähistada), kui raskemad ajad möödas. 

Ja niimoodi see karantiini eluke veerebki kodu-töö-kodu rütmis. 

Hoidke ennast, püsige võimalikult palju kodus ja postiivset mõtlemist!