Mäss

Alljärgnev tekst on kirjutataud mõned päevad tagasi. 
Tänaseks tunnen ennast juba palju paremini, sest alljärgnev postitus aitas vabastada neid mõtteid ja emotsioone, mida keha ja hind tegelikult ei vajanud. 
///

Hello...

Long time no seen...

Viimased kuud on möödunud kuidagi selle tähe all, et ma justkui tahaks midagi blogisse kirjutada, aga ma nagu ei oska või ei tea täpselt millest. Ühtepidi juhtub elus koguaeg midagi, teistpidi tundub  kõik kuidagi tavaline või siis selline, mida ma pole valmis jagama või lihtsalt ei taha jagada. Ühest küljest tahaks jagada endise entusiasmiga outfite ja reisipostitusi, aga kuna mu praegune elu kulub üsna suurel hulgal tööle, siis esimesed kapist leitud riided või bussisõit tööle ei tundu just kõige ahvatlevam asi mida rääkida. Ja kas teisest küljest ongi neid outfiti postitusi üldse vajagi? 

Kuigi ma üldiselt arvan, et mu eluteele paisatud raskused on mind pigem tugevamaks muutnud, siis paaril viimasel kuul tunnen end nende tõttu hoopis nõrgemana. Ma olen hetkel nagu õrn klaaskuul, mis vale liigutuse puhul võib tuhandeks killuks kukkuda. Kõik need negatiivsed kogemused kokku on mind pannud kahtema mu enseväärtuses ja pannud nägema pooltäis klaasi (mille nägemiseks nii palju pingutnud olen), pigem pool tühjana. Mul on tekkinud ärevushood, mis esialgu on veel üsna väikesed ja ohjeldavad, aga nad on olemas, jällegi minu jaoks üsna uus asi, sest pigem olen varasemalt kokku puutunud depressivsete langustega, mitte niivõrd ärevushäiretega. 

Üks päev avastasin ennast taaskord mõttelt: ma pean nägema vaeva, et olla millegi vääriline. Ja seda pea igas olukorras. Ma pean tegema kõvasti tööd, et lubada endale üksinda koretris elamist ja reisimist, mis kõige hullem, ainult niimoodi (rassides) tunnen, et olen need päriselt ära teeninud. Ma pean olema parim või väga hea, et saada enda poolt tunnustust ja tunda, et olen selle ühiskonna vääriline, et ma olen... parim, eriline... sest keskpärane ju omaetigi ei sobi. Aga mis oleks, kui viskaks selle orja moodi mõtlemise peast ja prooviks ennast rohkem väärtustada, ilma, et peaks esmast kannatama?

Ja siis muidugi veel üks eriti hea auku tõmbaja- ennast teistega võrdlemine . See võiks ja peaks eksiteerima ainult sellisel kujul, et teistest inspiratsiooni saada. Mis aga tegelikuses toimub? Mingi seletamatu jõud paneb mind uskuma, et teised on paremad, ilusamad, andekamad, targemad jne. Ja mina, mina olen mitte keegi, mitte piisavalt hea, ilus, andekas ja tark. Sellel võrdluse jõul on nagu suured tugevad käed, kes sikutavad sind nii kaua jalgeist kuni lõpuks lõpetad augu kõige sügavamal põrdal, kust sa just eelnevalt olid suure jõuga juba peaaegu välja roninud. Kui halb. Ja samal ajal ma tean, et sotsiaalmeedia ja fassad mida inimesed loovad on üks kaunis illusoon, aga ikka tunub see vahel nii reaalne nagu miraaž kõrbes. Midagi, mida pean endale pidevalt meelde tuletama, ka seda, et mitte oma enda illusiooni lõksu langeda.

Mu sees toimub mäss. Mäss nii üldiste tõekspidamiste vastu kui ka mu oma enda peas tehtud reeglite vastu. Näiteks: mul blogist leiab enamasti ilu-/outifi-/ ja reisipostitusi, seega olen ennast nende järgi justkui lahterdanud ja endalegi aru andmata otsustanud, et teised teemad siia ei sobi. Nagu päriselt? Kes mind tegelikult keelab millest, kui tihti ja kui palju ma postitada võiks- ainult mina ise. Mul on teatud asjadest kujunenud selge ja kindel visioon, et just nii peab olema, siis on ilus ja hästi tehtud. Äkki võiks proovida nüüd vähemalt mõneski asjaki vähe vabamalt võtta, teha meelega vigu ja nautida protsessi? Kõlab päris hästi. Kas ma sinna ka päriselt jõuan- see oleneb ilmselt sellest, kui tugevat lainet tekitab mäss mu sees, mis lootuse purjekat edasi kannab.