See postituses oleks pidanud olema minu 25. riigi ehk Iirimaa seiklustest ja näiteks täna oleksin pidanud avastama Cliff of Moherit. Asjad läksid aga eile veidi teistmoodi ja lennujaama väravasse jõudes teatati meile napisõnalislt, et lennuk on juba väljunud. Kuidas see kõik tegelikult juhtus?
Nagu Nublu oma Instagrami storys ütles, oli reede üks rets õhtu, millest saime osa ka mina ja mu sõbranna M, kuna olime samuti otsustanud Nublut kuulama minna, see idee oli meil juba mõni nädal teada- kõik tundus ju kindel, sest lend läks alles päeval peale kolme. Tegemist oli üle pika aja minu esimese peoga Tallinnas, seega otsustasin ennast vabaks lasta, niisiis kestis pidu Nublut veel edasigi. Peale pidu oli minu öö aga rahutu, sest hindasin ennast tollel õhtul alkoholi tarvitamises kõvasti üle, niisiis tundus mulle tollel ööl voodi rohkem karuselli kui voodina. Hommikul ei suutnud ma ennast ära kiruda ja minu peas oli vaid kolm mõtet: kuidas elada üle 3 tunnine lend ja sellele veel 3 tunnine bussisõit otsa ning kus on mu veepudel ja kas mul kapis veel Rehydroni alles on.
Samal ajal kui ootasin voodis surma, hakkasin vaikselt helistama oma reisikaaslasele, et uurida, kuidas tal on ja et ta ennast ka aegsasti liigutama hakkaks. Peale 2 tundi lõputuid kõnesid ei vastanud ta aga ikka ning tema elukaaslasel oli telefon väljas. Seega oli mu plaan minna tema juurde, sest lennu väljumiseni oli jäänud u 3 tundi ja ma teadasin, et tal on veel kohver pakkimata. Õnneks aitas mind selles olukorras mu teine sõbranna, sest ma ilmselt poleks suutnud bussipeatusessegi korralikult kõndida. Kuna M.-l puudub nii fonolukk kui uksekell, siis esimene samm oli üldse trepikotta saada, sellega läks õnneks lihtsalt, sest üks kena noorpaar juhtus samal ajal trepikotta sisenema. Järgmiseks etapiks oli leida õige uks, peale kahtlemist ja konsulteerimist teiste sõpradega leidsin oletatava õige ukse, mida ma usinasti prõmmima asunsin. Ja saate aru, mitte keegi ei tulnud seda avama, sest korteris olev tuletõkke uks summutas mu koputamise. Ühel hetkel vajusin ma lihtsalt trepile istuma ja lahistasin hea peatäie nutta ja suurema osa sellepärast, et mul oli füüsiliselt nii paha olla oli. Ukse taga olles uurisin ka võimalust, kas kellelgi teisel on korterivõtmed- muidugi ei olnud.
Mitmelt poolt sain pakkumist, et äkki peaks ikka lennujaamas ka ära käima ja vaatama kas M. võiks seal olla. Ma küll ei uskunud seda teooriat, aga midagi muud ma ka enam teha ei osanud. Kuna peale nii pikka jauramist tekkis mul ka kogu reisi suhtes halb sisetunne, siis teadsin, et üksi ma ära ei lenda, kui jõuame lennule, siis peamegi jõudma, ja kui ei jõua, siis on sellel põhjus. Lennujaamas teda muidugi polnud. Viimane ja üsna meeleheitlik katse oli helistada politseisse, et paluda M.-i telefoni positsioneerimist, see mõte tundus mulle kuidagi nii tobe ja mittevajalik. Selleks hetkeks olin reisiplaanid oma peaks juba tühistanud, kuid tahstin siiski veenduda et M-i ja tema elukaaslasega kõik korras on, sest tegelikult ma ei teadnud kas ja millal nemad peolt koju läksid, kuna mina läksin neist varem. Niisiis elu esimene kõne häirekeskussesse, tulemuseks oli esialgu ainult M.-i ehmatunud ema, sest helistati ka talle ja uuriti tütre kadumise kohta. Täpsustan, et M. on minust vanem ja ei ela koos vanematega.
Ja täpselt kell 15.00 saabus kõne M-ilt, kes oli ise ennast üle ajanud, õnneks ootsasime täpselt sellel hetkel teda korteri juures. Ta oli läinud alles hommikul magama, lootes, et elukaaslase telefoni äratus teda äratab, see sama telefoni aku oli aga vahepeal tühjaks saanud. Tema enda telefoni oli hääletu ja mingil müstilisel kombel ta kõnesid lihtsalt ei kuulnud. Niisiis haaras ta praktiliselt vaid passi (te oleks pidanud ta välimust nägema) ja meie viimane meeleheitlik katse lennule jõuda võis alata. Enne M.-i autosse jõudmist helistasin Häirekeskusele uuesti üle, et sain oma sõbranna kätte ja kõik korras.
Lennujaamas saime kenasti ja ruttu turvakontrollidest läbi, minu üllatuseks oli värav aga sellel alal, kus eelnevalt tuli läbida ka passikontroll, mis võttis veidi aega. Mäletan, et terve selle aja suutsin vaid mõelda sellele, kui paha mul on, kuidas ma pole midagi söönud ja kuidas ma ilmselt pool aega kuskil lennuki vetsu oksendan. Lend väljus kell 15.40, boarding lõppes 15.10 (kuid minu meeles Ryanairil hilinevad need pidevalt), u kell 15.23 olime väravas, kus oli ekraanil kirjas boarding, kuid kus polnud ühtegi töötajat. Hetk hiljem jooksis sinna naisterahvas, kes teatas napisõnaliselt, et oleme lennust maha jäänud. Mul oli korraga nii kurb kui ka kergendatud olla, sest roopimine lennukis jäi seekord ära, aga kauaoodatud reisile me ikka ei jõudnud ning rahaliselt kaotasime samuti palju, sest ööbimised olid maksutud. Üsna ruttu aga jõudsime järeldusele, et ju see oli siis millekski hea ja ühel päeval võtame kindlasti suuna Iirimale, lihtsalt praegu tuleb leppida hoopis Hesburgeri ringiga.
Loo moraal: Ära mitte kunagi päev enne reisi pidutse, mitte kunagi!
*Ametlik kommentaar M poolt: Kiire reageerimise tulemusel suutsin end esialgsest ehmatusest koguda ja paanika ületada. Enesetundel polnud viga, aga viha enese ja antud olukorra tekitamisest oli meeleta. Et ka minuga alati juhtub nii ning asi polnud vaid minus, vaid tänu sellele jäi maha ka teine inimene. Tänan oma reisikaaslast mõistva ja toetava suhtumise eest! Järeldus- ära usalda telefone olulisteks ärkamisteks, teatud vanuses ära hinda oma võimeid üle ning mine õigel ajal magama!
No comments