Reality Check

Hello!
Ma olen seda postitust juba ammu kirjutada tahtnud, samas ei lähe see kokku mingu praeguse blogi kontseptsiooniga, mis paneb mind mõtlema kuhu ja mis suunas edasi. Mulle väga meeldib outfiti postitusi teha, aga samas tahaks ma ka midagi sisukamat luua. Mäletan aasta algusest sarnase teemaga postitust, mis tookord aga edasi arenenud. Niisiis teen järjekordset katsest selle postitusega, jagades nii palju kui suudan, oskan ja julgen, teadmata mis sellest tegelikult kasvab. 

Niisiis. 

Ma olen olnud juba üsna kaua kadunud, vaimselt. Ma ei tea kes ma olen ja mida ma elult ootan, millist tööd ma tegelikult teha tahan või mis mind päriselt õnnelikuks teeks. Tänu sellele olen jõudnud olukorda, kus ma tunnen ennast nii kohutavalt üksi, nii füüsiliselt kui vaimselt. Minu sõpruskond on jõudnud sellesse ikka, kus kõigil on omad plaanid- olgu see töö või pere ja ma ei saa neid mitte üks raas süüdistada. Ärge saage valesti aru, mul on sõpru, väga toetavaid sõpru, aga oleks üsna mõeldamatu, et keegi nendest annaks mulle 24/7 tähelepanu, mida ma paraku tihti vajan. Tagantjärele vaadates on kogu see segadus ajanud ka nii mõnegi mu suhte katki. Selle teema puhul jätan ma aga detailid enda teada, sest igal mündil on alati kaks poolt ja oleks äärmiselt ebaaus rääkida lugu ainult ühepoolselt, mida ma pole isegi valmis avalikkuse ette kiskuma. Küll aga on võimalik, et ühel päeval puudutan seda teemat suuremas plaanis.

Tavaliselt olen aasta alguses antud lubaduse osas üsna skeptiline, kuna kord lubasin endale, et mul tuleb parim aasta ja välja kujunes hoopis vastupidine. Üle mitme aja lubasin aga selle aasta alguses endale, et sellest tuleb minu aasta, kus mu esimeseks prioriteediks teiste asemel saan ma ise, kuna mõistsin, et annan liiga palju ja saan liiga vähe. Esimesed kuud möödusid selles osas üsna vaevaliselt, sest tegelikult lükkasin omale antud lubadust aina edasi, õigemini tegelesin sellega ainult minimaalselt, ühel hetkel olin jälle aga augus ja siis tuli valida, kas annan alla või võtan ohjad jälle enda kätte ja teen enda jaoks midagi ära. Kuna olen loomult võitleja, siis valisin teise variandi. 

Hetkel olen vallaline, elan üksi ja tunnen ennast üksikumana kui kunagi varem. Tunnen, et pean ja tahan õppida enesearmastust ja jagama ise endale tähelepanu, sest kui ma ei suuda armastada ennast, siis kuidas peaksin suutma seda tunnete teistega jagada?  Mõistsin, et oma välimise minaga olen juba kaua lepitust otsinud ja selle ka enam-vähem leidnud, kuid oma sisemise minaga on lood kehevmad ja oma mineviku mina lausa vihkan ning häbenen. Tuleb tunnistada, et see teekond on tunduvalt vaevalisem kui arvasin. Ma olen hetkel nagu võõrutusravil, janunedes iga kübekese tähelepanu järele, püüdes samal ajal endale selgeks teha, et üksi olla on okei ja ma ise olen enda armastuse allikas. 

Seda postitust kirjutades saan aru, et ehk ma peakski tulevastes enesearenduse postitustes jagama teemasid, kuidas üritan jõuda sisemise rahu ja enda armastuseni ning kuidas mul sellel teekonnal läheb. 

Näiteks. 

Ma olen maksimalist, olen olnud seda juba lapsest saati, lihtsalt tookord nimetati seda kohusetundeks. Muideks see kohusetunne hoidis kuni kooli lõpuni mu tunnistusel häid hindeid. Nüüdseks olen avastanud ka selle omaduse halvad küljed: enda vastu karm olemine, enda lõputu piitsutamine, peaaegu mitte kunagi rahul olemine, mis viib enesekindluse kukkumiseni ja tundmiseni, et ma pole piisavalt hea ning üldse üks mõttetu inimene- alles eelmisel nädalal olin tugevalt nende mõtete küüsis. Maksimalism võib olla väga motiveerib, aga see võib panna mind tundma ka viimase lontrusena. Et seda viimast vältida, olen püüdnud ja püüan ka edaspidi enda vastu vähem karmim olla, kiidan ennast tehtud töö eest, mitte ei kritiseeri seda, mis tegemata jäi- nagu näha siis see osa nõuab veel päris palju tööd, aga vähemalt on toimumas progress, kasvõi natukenegi.

Selliseid mõtteid ja avastusi on mul viimaste aastate jooksul palju olnud ja miks mitte lõpuks ometi osa neist ka avalikult jagada? Tunnen, et tahan olla veel ausam ja veel rohkem päriselt kohal, kui seda enne teinud olen. Nagu ma ütlesin, mulle meeldivad mu moe- ja reisipostitused, aga nii suur ja tähtis osa jääb ainult nende avaldamisega tegelikult varju, seega hetkel tunduvad enesearenduse sorti postitused hea reality checkina.

Mida ma tahan selle postituse lõpuks aga kindlasti rõhutada.
Tegemist on minu mõtetega, minu kogemustega, minu arvamusega ja minu nägemusega endast. Ma ei ole spetsialist, seega ei saa ma teid õpetada, vaid ainult jagada enda lugu ja rääkida, mis mulle aitab või auku veab. Kuulake alati sisehäält ja tehke seda, mis teile parim!
Cheers!

1 comment

  1. Why no more English version, Kelly? :( i miss to read and understand it! :)

    ReplyDelete

Back to Top