Luukered kapist välja ehk ootamatuid seike pildistamistelt

Hello! 
Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis meie tookordne pildistamine algas hoopis autoga tee äärde kinni jäämisega, mis andis mulle inspiratsiooni selle postituse jaoks. Ma tegin oma esimesed outfiti postitused blogi tarbeks umbes 6 ja pool aastat tagasi, enne seda harrastasin teha oma sõbranna Maaritiga lihtsalt huvitavaid fantaasia pilte, mida tolleaegsesse Orkutisse/Ratesse ülesse panna, niiet pildistamise pisik on mul isegi juba varasemast seest, küll aga kannata tolleaegsed pildid väga ilmavalgust, seega valisin täna välja pildid, mis on tehtud blogi ajal ja millega kaasneb mõni tore jutt. Ühtlasi tahan selle postitusega tänada ka kõiki oma sõpru, kes on pidanud mind blogi jaoks pildistama, tean, et pooltel kordadel pole see sugugi lihtne olnud. 

1. Ohtlikud kivinukid ja kitsas sild  
See pildistamine on olnud kindlasti üks kõige ebamugavamaid kohti, sest tegelikkuses olid need kivid  megatervad, istumine ja lamamine olid raskendatud, rääkimata käimisest. Tookord tegin pilte ka oma täditütrest ja niimoodi me siis seal kahekesi kivinukkide otsas tasukaalu hoides ja õiget nurka leides, et kivide taha peidetud tenniseid jumala eest näha ei jääks pilte tegimegi. 

Teine seik meenub mulle viimasest Venetsia reisist, mil tahtsin pilte saada ühel kitsal sillal, mu fotograaf oli surutud reaalselt silla teise osta e u 1,5 m minust, samal ajal kandes veel mu asju ja üritades leida kükitades paremaid nurkasid. Mäletan, et sellel  päeval olin veel üpris tusane, sest olin pakkinud kaasa ainult õhukesed riided ja tollel päeval sadas vihma, seega olin kindlasti eriti nõudlik. Tulemust saab näha SIIT



2. Hirmus kala ja põhjatu vesi 
Mul oli peas juba ammu mõte, kus tahtsin teha pilti vees- kas siis mõnes ägedas basseinis või järves, kui me aga tollel suvehommikul olime sõitnud Viru rappa, et püüda pildile päikesetõusu, otsustasin proovida teha pilte ka seal olevas laukas (selleks ajaks oli kell umbes 7 hommikul). Kuigi vesi tundus karge õhu käes nagu supp läks mul sinna minekuks päris kaua aega, sest ma pelgan vett, näiteks ei julge ma vette hüpata ja vesi, mis on nii tume, et seal olles ei näe ma põhja ega ka oma jalgu, ei ole minu jaoks eriti meeldiv. Ma lihtsalt kujutasin ette kuidas tuleb mingi suur tervate hammastega kala ja tõmbab mu endaga kaasa, missest et ilmselt seal sellised kalu pole. Kuna rabavesi on ka hapnikuvaene, siis ei ole pinnal püsimine just kõige kergem töö, seega tuli mul kogu pildistamise ajal hoida plangust kümne küünega kinni ja jalgadega koguaeg siputada. Eriti lohutav oli vetteminuku juures muidugi see, et mu fotograaf oli sellest veest sama hirmul kui mina ja ütles et uppumise korral ta mulle järele ei tule. Õnneks ära ma ei uppunud ja pildi sain ka kätte!



3. Lühikeste pükste saaga
Selle pildistamisega kaasneb ilmselt ka minu üks kõige mõtlematud tegusid, mida ma olen reisides teinud. Ma kandisin lühikesi pükse... ühes kõige usklikumas Türgi linnas, kus vähemalt pooled naistest katavad oma juukseid, rääkimata õlgadest või jalgadest. Kuigi ma olin selleks hetkes elanud seal juba umbes 2 kuud ja teadsin väga hästi, kuidas peab riidesse panema, otsutasime sellel päeval kanda oma toanaabriga just jalgu paljastavaid riideesmeid, sest kätte oli jõudnud esimene soe päikesepaisteline ilm, mida tahtsime tähistada shoppinguga ja pikinikuga kesklinnas. Oh boy, oli vist üpris hea, et ma tollel ajal türgi keeleseid roppusi ei osanud, sest peale etteheitvate pilkude saime ka nende osalisteks. Päeva tipposaks sai muidugi piknik, kus ühel hetkel olid ohutus kauguses ümberringi palju mehi, ma pakun u 30 ja lihtsalt jõllitasid meid, osa neist on ka juuresoleval pildil näha. Tollel päeval ei juhtunud meiega õnneks rohkem midagi, kuigi oleks võinud, eriti kui oleksin otsustanud pimedas samasuguse outfitiga liikuda. Ühtalsi oli see ka viimane kord kui ma Konyas välja minnes kandsin lühkesi pühkse või miniseelikut ilma sukkade või retuusideta. 



4. Näljased kassid 
Selle pildistamise ajal jäime ilma aga oma lõunasöögist. Käes oli viimane päev Kreekas, Halkidiki poolsaarel, viimaste tundide nautimiseks otsime koha, kus saaksime rahulikult mere ääres süüa. Kuna portsjon oli üpris suur ja ma kihelesin mere äärde pildistama, siis tegime einestamisest väikese pausi ja suundusime u 20-30 m kaugusel asuvasse randa, mis oli ühenduses söögikohaga. Samal ajal virutasid meie toidu ära aga kohalikud näljased kassid, tagasijõudes laua juurde oli näha ainult rasvast triipu linal, mis juhatas meid näppajate peidupaigani lähedal oleva põõsa alla. 


5. Kubujussid
Niimoodi nimetan oma fotograafe, kes käivad minuga külmemal ajal pildistamas ja peavad tihti mu jopet, salli ja mütsi kandma. Mäletan, et ka tollel pildistamisel oli väga külm, lõpuks ikka täitsa värisesin, vähemalt oli meil sellel päeval auto. Keskkooli ajal aga ei olnud mul probleem käia talv otsa kleitidega ja mõnikord niimoodi ka õues pilte teha, kusjuures vahepeal ei saanud autos soojendamas käis, pilte saab näha nt SIIN ja SIIN, nüüd olen aga vanemaks jäänud, selg ja põis ei kannata enam külma ja niisuguseid fotoshoote enam üldiselt ette ei võtta, kuigi hõlmad lahti või sooja kampsuniga võin ka talvel poseerida. Minu kõige ekstreemsem pildistamine külma ilmga jääb samuti keskkooli aega, mil õues olid parajad miinukraadid, midagi kerge pakase kanti ja mina kandisin õhukest pitspluusi, pilte saab näha SIIN



6. Lõksus
Seda lugu olen kunagi jutustanud ning pikmat versiooni koos piltidega saab näha SELLEST  ja SELLEST postitusest. Lühidalt öeldes on see halenaljaks lugu sellest, kuidas täiskasvanud inimesed ei oska oma asju selgeks rääkida. Enne Annika kolimist Inglismaale otsustasime teha pildistamise Tondil asuvas vanas ja lagunenud majas, otsisime koha, kust sisse pääseda ilma maja lõhkumata ja see ka meil õnnestus. Poole pildistamise peal märkisn ühte noormeest majja sisenemas, just sinna kohta, kuhu me olime oma asjad jätnud, jõudes tagasi (see maja oli üüratu) ei olnud seal enam kedagi, küll aga olid meie asjad laiali loobitud. Jumal tänatud, et ma sellel päeval olin läpaka koju jätnud. Järgmisel hetkel meie sissepääs majja löödi plankudega kinni, üle käidi ka kõik muud esimese korruse aknad, meie olime aga liiga hirmu ja häbi täis, et appi karjuda, seega lasimegi ennast lõksu panna, lõpuks jäi kõik vaikseks. Ma ei mäleta kaua me seal pärast seda kükitasime, pakun et u 40 minutit, nuputasime kuidas välja saada ja lõpetasime ka poolelioleva pildistasime, sest kinni olime seal niikuinii. Kuna me ei tahtnud maja kahjustada, siis oli veidi keeruline välja saada, kaalusime isegi kellegi endale redeliga appi kutsuda, et pääseda teise korruse akendest välja. Lõpuks lõime katki alumise korruse kõige pehmema vineerplaadi, mis akna ees oli ja pugesime sellest august välja, mäletan, et kriimustasin oma selga. Kuigi pildid tulid ilusad ja tegelikult on see usukumatu lugu, olen siiani vastaspoole käitumisest väga üllatunud, muidugi ei õigusta ma ka enda käitumist. 


7. Ajapeale pildistamised
Tavaliselt toimuvad pilditsamised väga kiiresti siis kui õues on külm. Mõnikord on vaja aga ka aja peale pildistada, näiteks üks selline kord oli siis, kui olime tagasi sõitnud Idast, mina nõudsin pilte, mis oleks rongis tehtud, aga terve sõidu oli see muidugi puupüsti täis. Tallinnasse jõudes olin pettunud ja mossis, pean tõdema, et pildistamiste või blogi pärast juhtub seda kahjuks liiga tihti, siis aga tuli mu tookordselt fotograafil idee teha kiired pildid rongis, mille väljamisaeg oli alles 10-15 minuti pärast, te oleks pidanud kontrolöri nägu nägema, kui me seletasime, miks keeldume ostmast pileteid ja miks me seal rongis tegelikult oleme. 


8. Džungel keset Eestit 
See pildistamine toimus Idas, pankrannikul või õigemini panga all, mere ääres metsas, kus suviti on mõnusalt suured sõnajalad. Et sinna aga kõige lühemat pidi alla saada on vaja ronida kalameeste poolt ehtitud teed mööda alla, mis pigem meenutab väiekst seiklusrada. Seega oli kogu outfit mul tookord kaasas ning riietevahetus toimus alles all. Kuna sellel fotoshoodil muutsime ka asukohti, tuli mul riideid korduvalt vahetada, küll aga kõndisin väikesmad vahemaad ära oma platvormkingadega, mida tuli pärast korralikult liivast puhastada. Ärgem unustage et kogu komejandi pidi kaasa tegema ka mu fotograaf. Originaalpostituse leiab SIIT


9. Kapriissuse uus tase 
Sellel suvel kirjutasin postituse, kus jagasin teiega ühe oma outfiti postituse behinde the secenesid. Täna jagan ma neid küll palju rohkem, kuid järgev pildistamine läheb selle suvise omaga ühte auku. Kui viidatud postituses kandsin pika rohu sisse peidetud crocse, siis all oleval pildistamisel plaanisin alguses kanda samuti crocse ja pidžaamapükse, kuna esialgne fotosess pidi olema ainul meigist, siis aga hakkas see look ja taust mulle nii meeldima, et tahtsin saada täispikkuses pilte. Vahepeal oli aga õues hakanud tormama ja vihma sadama, ma ei mäleta, mis põhjustel, aga mu fotograaf pidi tuppa jooksma lausa kahel korral,  sest mina ei tohtinud märjaks saada, üks nendest kordadest sisaldas kindlasti õigete pükste toomist. Sel samal päeval väljusin haiglast ka kolme õmblusega kuklas, sest mu koerale ei meeldi pildistamine nii palju kui mulle- karma is a bitch! 


10. Fake AF 
See pilt on minu blogiajaloo ilmselt üks kõige suuremaid pettusi, samas on see minu jaoks olnud ka kindlasti üks kõige naljakamaid pildistamisi. Ma olin tollel ajal jõudnud just Eestisse tagasi oma teiselt Erasmuselt ehk ma polnud mitu head kuud trennis käinud, seega oli paiduvus ja jõud kätes veel halvem kui tavaliselt. Küll aga tahtsin ma teha lahedaid spordipilte, üsna pea selgus, et ega mul midagi väga hästi välja ei tule, kuid paari asjaga saaks vast hakkama. Üks neist oli kätel seis, sinna ma ise ennast lükata ei jaksanud ja ausalt ei öeldes ka ei julgenud, seega tuli appi mu tädi, kes aitas saada vastavasse asendisse ja siis pildi pealt minema jooksis, aega pildi saamiseks oli u 5 sekundit, sest kauem ma ennast hoida ei jaksanud, neid katseid tegime korduvalt. Seega on sellest fotosoodist mul palju pilte, kus mu tädi lippab elu eest, kui tähelepanelikult vaadata ka seda pilti, siis paremas ääres on näha udusemat kogu, kus kunagi ilutses mu tädi kand. Matt mu all on muideks julgestuseks ja pehmemaks kukkumiseks, mitte iludetailina. 


Ja sellised olidki minu juhtumised ja mul on neid teiega suurim heameel jagda, sest tegijal juhtub ja kõik ei alati nii ideaalne kui paistab! Suur suur aitäh veelkord oma fotograafidele, et olete minuga seda Kolgata teed käinud! 
Cheers! 

No comments

Back to Top