Last Days of Practice


Minu päevad Papageorgiou hagilas on läbi saanud ja ma nüüd ei teagi, mis ma kogu selle õnne ja mingil määral ka pingelangusega peale hakkan... Täna tähistan seda kindlasti vahvlite söömisega! 
Aga enne veel tahan rääkida mõnest uuest avastusest ja ilusti kogu selle haigla teema kokku võtta.

Jumalannast peaõde 
Novembris suunati mind peale EMO-s olemise ka uroloogia osakonda, mis polnud küll peamine uroloogia osakond, vaid ikka seesama koht, kus ma näiteks ka väiksemaid operatsioone vaatamas käisin ehk põhimõtteliselt vahetasin lihtsa kabinette. Uroloogia osas nägin asju, mida varem näinud polnud, näiteks vähki just kusteedega seotud piirkonnas. Peale esimest päeva lasi üks õde mul ilukirurgia osas olla, et ma ikka rohkem erinevaid asju näeksin, kuigi lihtsalt istusin ja vaatlesin oli mul ikkagi väga põnev. Ühel teisel päeval oleks olnud mul võimus spiromeetrias (sellega mõõdetakse kopsumahtu), kuid miskipärast ühele teisele õele, kes vist on vähe bossim, see mõtle üldse ei meeldinud, sest mind oldi ju üldmentori poolt ikkagi uroloogiasse määratud, kuigi tegelikult polnud see bossim õde üldse asjasse segatudki ehk tema tööd poleks see mõjutanud mitte mingit moodi, siiski tuli mul tagasi uroloogiasse minna. Samuti kui töö saab otsa näiteks 2 tundi varem, siis praktikant on ikka ilusti teistega lõpuni, mitte et ma otseselt peaks koju minema, aga natuke tobe on lihtsalt oma aega ka ära oodata. Sellistel hetkedel tundub mulle see üldmentor kui mingisugune jumalanna, sest osad õed ei lase mind enne söömagi, kui ikka põhitädi käest olen ka küsinud. Teisest küljest mulle tundub, et ega keegi mu graafikut ei jälginud, eriti siis, kui mujal osakonnas olin, isegi täna oli KÕIGILE üllatuseks, et mul viimane praktikapäev on, ma usun, et kui ma oleks selle koha pealt vähe laisem, siis oleks saanud vabalt paar päeva praktika asemel kodus olla, aga ma ausalt tegin kõik ilusti ära. 

Tavapärane Kreeka õde 
Detsember vahetasin uroloogia aga gastroskoopia/bronhoskoopia/kolonoskoopia vastu ehk lihtsustatult nende protsedruuridega saab kaamerate abil uurida seedeteid ja hingamisteid seespidiselt. Arvan, et tegemist oli mu lemmik kõrvalosakonnaga, sest sealne õhkkond oli selline mõnus, juhtus ka neid päevi, kus õed sundisin koguaeg midagi sööma, enamasti kas siis pirukaid või šokolaadi, täiesti igapäevane nähtus, et keegi toob kaasa karbitäie süüa. Nagu ma juba Thessaloniki viimases postituses kirjutasin, siis on ka haigla personal üpris... füüsiline, näiteks tuleb võhivõõras arst põsest näpistama või mõni (nais)õde paneb keset jutuajamist käe reiele - ja see on täiesti normaalne! Detsembris hakkasin kasutama ka uut taktikat, kus valisin EMO alaosakonnad õdede järgi, sest minu jaoks oli päev täpselt niisama tore kui oli minu päevamentor, paar korda õnnestus mul olla super laheda õega, kelle käe all sain ka väga palju harjutada, need päevad olid tõesti kuldsed! Ühel päeval õnnestus mul isegi näha, kuidas üks (mees)õde kandis kõigi protseduuride ajal alati kindaid, tundub et kogu haigla polegi hukas! Siiski minu jaoks üks häirivamaid kombeid on see, et kui tuleb patsient ja tahab midagi küsida ja kui parasjagu juhtuvad õed omavahel sellel ajal ükskõik millest rääkima, siis alati räägitakse omavahelised jutud lõpuni ja alles siis pöördutakse patsientide poole- Kreeka, siin võib kõike juhtuda!  

Ja sellised need pea 4 kuud Kreeka haiglas olidki- täis rõõmu ja kurbust ja viha ja põnevust. Kui nüüd tagasi vaadata, siis polnudki nii hull, natukene rohkem oli vaja lihtsalt vinguda ja õppida ning leppida siinsete veidrustega. Kindlasti ei olnud see minu kõige parem praktika, sest vaieldamatud lemmikud olid mõned Eesti ja Türgi praktikad, kuid respekteerin siinsete õdede tööd väga! 

Aitäh Papageorgiou haigla!
Cheers! 


My practice days in Papageorgiou hopsital are over, I don't know what to do with all that happiness, probably today I will celebrate it with waffels! But before that I want to speak about some new discovers and make a nice end of those practice posts! 

Head of the nurse as goddess 
In November my second department next of ER was urology, it wasn't the main urology one, but the same department. where I also spent my time in minor surgery area, so basically I was in the same place but just changed the rooms. In there I saw some new things, like cancer in bladder. After the first day one nurse send me to plastic surgery rooms, so I could see more different things, although I sat there all day and didn't do nothing, it was still very interesting. In other day I almost had a chance to see spirometria (that procidure shows how strong are the lungs), but one random nurse didn't like that idea, I guess she was some kind of a bit more important one, so as my main mentor send me originally to urology then I needed to go back there,  for me it was weird that the bossy nurse wasn't happy about my travelling, because she wasn't connected with that at all, so why there was so big problem to show me different places?  Also for example if there's nothing to do anymore, but the official work day ends 2 hours later, then nobody won't send me home, I know that they don't have to do that, but it's just a bit silly for me to sit there and wait the end of the work day. In these kind of moments the head of the nurse looks like a goddess, because sometimes I even need to ask for her to go to eat, although I told already told  to my menotr of the day. But in the other side nobody knows my schedule, for example today NOONE knew that it will be my last day, so if I would be more rebel then probably I would skip some practice days, because especially in those other departments (not ER) no-one would not notice. But I honestly made all the days and I am very proud of that!

Typical Greek nurse 
In December I left from urology and went to gastroscopy/bronhoscopy/colonoscopy department, basically with that procedures it's possible to see with little cameras the esophagus, bronchuses and intestines from inside. I guess, that this was my favourite department next of ER, because I liked vibe in there, for example in some days nurses made me eat all the time, usually some pies and chocolate, it's very usual that someone brings food for everyone. As I already wrote in last Thessaloniki post, then also the hospital staff is quite... physical, for example random doctor can pinch your cheek or some (female) nurse may put her had middle of the conversation to your thigh and it is totally okay! In December I started to use new tactic where instead of the small department of ER I choose just the nurse, because the day is as fun as the mentor of the day is, a couple of times I managed to be with super awesome nurse, with whom I practiced a lot, those days were goldens! In one day I saw a male nurse who in every procedure used glows, so there's a hope! But one of the most annoying this for me when patient is coming to ask somethings and if at same time two nurses are talking about something, even if it is not a job talk, then they first are finishing they talk and after that are giving attention to patient- Greece, everything is possible!

So, these were my 4 months in Greek hospital- they were full of happiness, sadness, anger and excitement. As I am looking back then it wasn't so bad, I just needed to whine and accept the local weirdnesses. For sure it wasn't the best practice of my life, because some Estonian ones and Turkey one were much better, but I really respect the local nurses!

Thank you Papageorgiou hospital!
Cheers! 

No comments

Back to Top