Eelmisel esmaspäeval oli mul tutvumispäev Papageorgiou üldhaiglas, mis sujuvalt muutus üle esimeseks praktikapäevaks. Ütlen kohe ruttavalt ette, et arvatavasti hakkab haigla postitusi vähe (kui üldse) olema, sest patsientidest ma ei taha ja suurelt osalt ka või rääkida ning kogu üldise info ja emotsioonid proovin selles postituses välja tuua. Niisiis on tegemist haiglaga, mis on minu elukohast (kesklinnast) u 40 minuti bussisõidu kaugusel ja tegemist on ikka päris piraka asutusega. Kui ma õigesti aru sain, siis haigla saadi valmis 2000 aastate alguses ning tegemist oli (võimelik, et ka praegu) poolenisti riikliku ning poolenisti erahaigla, tänu sellele pidid sinna tööle võetav personal valdama ka kõik mingil tasemelt inglise keelt ja just sellepärast saadetakse pea kõik Erasmuse meditsiini ja tervishoiu tudengid just sellesse haiglasse praktikat tegema. Minu osakonnaks on EMO (erakorraline meditsiini osakond) ning osakonnad, mis jäävad EMO alla (nt päevakirurgia), esmaseks prioriteediks on siiski teha praktikat EMOs, kuid kuna selles haiglas on EMO avatud 24 h iga 4 päeva tagant (koorumust jagatakse 4 suure haigla vahel, kes siis vastavalt graafikule katavad kordamööda kõiki päevi), siis tulebki mul peaagu pooled päevad kuskil mujal veeta. Haiglas käin 2 korda nädalas ning üks päev on u 8 tundi pikk, kuigi koormus on võrreldes teiste praktikatega väiksem, siis tuleb mul tänu kaugele vahemaale ärgata igal praktika hommikul kell 5.50, sest vahetus hakkab kell 7.30. Kui Eesti haiglates on pigem kombeks 12 tunnised vahetused (juhtub ka 8 tunniseid), siis siin tehakse pigem 8 tunniseid vahetusi, EMOs lausa nii, et hommikune ja öine meeskond on samad (ehk 8 tundi hommikul tööd, 8 tundi lõunal vaba ja 8 tundi öösel tööd). Minu jaoks on tegemist ka ühe suurima EMOga, kus ma üldse kunagi olnud olen.
Minu esimesed kolm päeva on olnud eee huvitavad?, näiteks on juba kaks inimest minuga vene keeles rääkinud, nad ise väidavad seda mitte eriti oskavat, kuid minu tasemset on nad kõvasti üle. Enne haiglasse minekut kuulsin Kreeka haiglatest pigem õudusjutte, eriti hügieeni osas, nii palju kui mina olen hetkel näinud, siis selles haiglas (mis peaks olema üks parimatest selles linnas) on varustus hea (kuigi kindad võiksid olla paremast materjalist ja saadaval erinevates suurustes), kuid hügieen on nii ja naa, oleneb väga õest ja arstist, olen näinud nt väga usinat kinnaste kasutamist kui ka mitte üldse kinnaste kasutamist, mis vere võtmisel jne on tegelikult nr üks asi, mida peab tegema, seega kui keegi hakkab teilt kunagi verd võtma või süsti tegema ilma kinnasteta, siis teil on õigus kaitsta oma keha ja tervist ning paluda õel/arstil kindaid kanda, uskuge mind, te ei kujuta ette, mida õed nende näpukestega on kõike näppima pidanud. Samuti on siin kasutusel mõned teised võtted nt EKG (näitab südametööd) tegemisel ja verevõtmisel, mis mulle koolis õpetatud põhjal ei ole just kõige korrektsem tegevus. Samuti loetakse ka veresuhkru ühikuid teistmoodi (nende ühikud tuleb jagada 18-ga, et saada meie ühik), mis on segadustekitav, kuid õnneks Türgi praktika õpetas mind sellega toime tulema. Samuti oli minu jaoks EMOs olev inimeste järjekord meeletu, ausalt, Eesti EMOd on selle kõrval puhas paradiis, kui hakkasin lähemalt patsiente jälgima, siis väga väga väga paljud olid tegelikult seal kaebustega, millega meie riigis võiks ja peaks tegelema perearst, siin rääkis mulle üks õde, et paljudel kas pole paerearsti või on nendega mingi muu häda, igastahes tulevad inimesed kõik EMOsse ja koormavad personali oma väikeste muredega ikka mõnuga üle, nt külmetushaigus, maha tulnud varbaküüs ja põiepõletik pole probleemid millega EMOsse joosta, EMO on mõeldud erakorralisteks tõsisteks juhtumiseks, nagu näiteks luumurd, sügav haav, mis vajab õmblemist või infarkt. Minu jaoks oli naljaks ka see, et patiendid, kes saabuvad kiirabiga, ootavad täpselt samamoodi elavas järjekorras, v.a need, kelle seisnud on tõesti kriitiline. Niisiis tööd ja sagimist on EMOs palju ning kuna ma kohalikku keelt ei valda ja mul on iga päev uus juhendaja (vähemalt sellel nädalal oli), siis on iga päev kui uus väljakutse ning raske on kuskile jaole saada, kuna juhendaja ei tea milleks mina võimeline olen ning mina ei saa keelebarjääri tõttu aru, mida täpselt tegema peaks, seega ilma ilustama on mõni päev kohe väga raske ja üksildane, kuid alla ma ei anna ning üritan ikka päev korraga edasi liikuda!
Cheers!
Cheers!
PS! Kui tahate näha haiglat ja EMO ka oma silmaga, siis kindlasti vaadake minu viimast VLOGi!
On last Monday I had a welcome day in Papageorgiou General Hospital, which also was my first practice day in there. Before I will continue with that post I will tell, that probably there will be few posts about the hospital life (or maybe not at all), because I don't want to and actually it is also not allowed to speak so much about the patients and all the general information and emotions I will try to write in this post. So, from my home (city center) it took around 40 minutes by bus to go there and it's a pretty big hospital. As I understood correctly then they got this complex ready in early of 2000's and on that time (maybe it is still like this) it was the half private and half public one, so the staff needed to know how to speak in English and that's why basically all the Erasmus students who are studying medicine or healt care are making their practice in there. I am making my practice in ER (emergency) department or in departments which are belonging to ER (for example the day surgery), my first priory is making the practice in ER, but as it is open 24h in every 4 days (there's 4 big hospitals, who sharing the days), then half of my practice I do in somewhere else. My practices are twice a week, 8 hours per day, although it's not so much as the other ones have been, then still in every hospital morning I need to wake up at 5.50 am to start the shift at 7.30 am. In Estonian hospitals it's more common to make 12 hours shifts (also 8 hours ones), but in here they are mostly 8 hours long, in ER there's for example 3 shifts per 24 h, but the morning one is also working at night time (so working 8 hours in morning, resting 8 hours in evening and working 8 hours per night). For me it is also one of the biggest ER what I ever have seen.
My first 3 days in hospital were eeee interesting?, for example two people are already spoke with me in Russian, they try to made me believe that their Russian is not so good, but it was way much better than mine. Before going to a Greece hospital I heard some horror stories about the hospitals, especially about the hygiene, as much as I have seen in that hospital which is one of the best ones in Thessa, then the equipment is good (although the gloves are in one size and made of bad material), but about hygiene it's so so, it really depends about the nurse/doctor, I have seen workers who are using gloves all the time but there's also the ones who basically never do that, which is actually one of the main things what you have to use while taking someones blood. So if someone ever will take your blood or make injection then for sure check if she or he is wearing the gloves and if not then ask them to, because this is how you are protecting your healt and body, believe me, there's a lot of unpleasant things what nurses/doctors fingers have touched. In here there's also some other techniques, for example how to make EKG (it shows how the heart is working) and taking blood, my school probably wouldn't accept those techniques, but it happens quite a lot that what they teach in school is not real in hospital. The sugar blood is also in different numbers in here (to get the norms which is used in Estonia then I need to divide the result with 18), which was the same in Turkey actually, so I am quite used with that. For me the queue of patients were so super long, really, Estonian ER's are like pardise next to it, but when I was starting to see what's the wrong about the patients, then a lot of them had thing which in Estonia are more like family doctor problems, one nurse told me, that a lot of people doesn't have family doctor in here or there's some other problems with them, so all the people are coming to ER, which makes it a really busy place and it is so sad, because actually ER is not the place where people should go with a flu or broken nail or the bladder infection, it is place for emergencies like for example broken bone or deep cut or heart faliure. For me it was also weird, the patients who are coming with ambulance will also stay to queue, unless the ones who has some serious problems. So there's a lot of work in ER and as I don't speak local language and in every day I have a new mentor (at least in last week I had), then every new day is a challenge for me, because my mentor doese'nt know about my skills and I don't understand sometimes what I should do, so yeah, sometimes I feel really lonely in that hospital, but I hope that it will be better and I am just living day by day!
Cheers!
PS! If you'd like to see the hospital and ER with your own eye then, check out my last VLOG!
No comments