Hide and seek

I know that Kätu already told you the story about how me, Annika and Mariann got trap in the old house, but I thought that I'd like to tell that story by myself, too. So, as my best friend Annika went for a year to UK to study, we decided to do our last photo shoot together. We picked out an old house and we got lucky, because one of the windows was broken and we had a change to go inside of the house. I really love old houses and this one was like a heaven, it was so beautiful, the colors were just amazing!  Also I was a little bit scared, because after all it was an old house, and the roof was broken, but we took the risk and we knew that we were in danger. So, as the house was very big, we left our stuff near the entrance and went to discover the rest of the house. And then, when we were on the first floor, I saw a man, who came in exactly through the same window. Actually it was the only entrance which was in the ground floor. So I was worried, because all of our stuff, like camera and cellphones were there, when we went back, I discovered that all our things were thrown in to the corner. Like all of our thing were everywhere and they were dirty. And then we heard how that man close the entrance. I was so amazed, because I did't understand, how gown-up could do such thing, like, there are way better ways, how to solve this situation. But then all of it seemed so funny for me, they didn't say a word and we decided be quiet, too and just do some more photos. About an our later we had at least three plans, how to get out, we didn't want to brake anything, so we picked the most safest way to get out. On that day, the weather was so pretty, that we made some photos outside, too. I know, that both sides did something wrong , but I still don't get why they closed our entrance? At least everything went well, Annika is in UK, we got a gorgeous photos and an amazing story!

Eelmisest postitusest võisite lühidalt lugeda, meie halenaljakat lugu, mis juhtus meil Annika ja Marianniga. Mõtlesin, et räägin sellest ka oma versiooni. Nimelt sai kõik alguse sellest, et Annika läks aastaks avastama veidi teistsugust kultuuri ja õppimistingimusi ning selle puhul otsustasime teha viimase suure fotosessiooni. Lõpuks otsustasime ühe väga suure ja küllatki lagunenud maja kasuks, millesse meie rõõmuks ka imekombel ilma midagi lõhkumata sisse pääses, sest vastasel juhul oleksime pidanud uue koha otsima. Ma armastan vanu maju ja selle maja sisemus oli lihtsalt vapustavalt ilus, terve aeg imestasime, kui ilus ja kena kõik on, rääkimata valgusest, mille päike ja katkine katus üheks suureks maagiliseks paigaks muutsid. Muidugi oli ka väike hirm, et äkki maja on ikka liiga lagunenud ja niigi mädanenud katus meile kaela vajub, aga otsustasime siiski riskida, ise ronisime, ise vastutame. Kuna maja oli suur ja meil asju palju, siis otsustasime asjad jätta küllatki sissepääsu lähedale ja ise läksime maja peale ringi rändama, teinud ära umbes pooltest piltidest ja jõudnud teisele korrusele, nägin aknast, kuidas üks meesterahvas ronib sisse sealt samast aknast, kust meie tulime ehk ainuksest sissepääsust, mis sel majal esimesel korrusel üldse oli. Esimene mõte oli, et nüüd on meie asjad läinud, ma olin ju kõik, kaasa arvatud oma kaamera ja telefoni sinna jätnud. Liikusime kiiresti sissepääsu juurde tagasi ja hetkeks olin nii kindel, et asjad ongi läinud, sest seal, kuhu kotid jätsime, neid enam polnud. Järgmisel hetkel märkasin, et kotid, joped ja kogu muu varustus oli nurga taha laiali loobitud, just nimelt loobitud, mitte pandud. Ja sellest järgmisel hetkel avastaime, kuidas meie ainuke väljapääs kinni lüükakse ning kõik muud alumised aknad samuti üle kontrollitakse ja vajadusel kinni naelutatakse. Alguses olin ma lihtsalt hämmeldunud, et kuidas küll täiskasvanud inimesed millegi sellisega hakkama saavad, on ju nii palju paremaid võimalusi sellise asja lahendamiseks, aga seejärel pakkus mulle kogu olukord lihtsalt nalja. Kuna nemad ei vahetanud ühtegi sõna meiega ja meie olime samuti vait, siis otsustasime teha pilte edasi ja hiljem mõelda, kuidas välja saada. Lõpuks oli meil vähemalt kolm eri varianti väljapääsemiks ilma midagi lõhkumata, otsustasime kõige turvalisema lahenduse kasuks ja kuna õus oli niinii ilus päike, siis tegime mõned pildid ka õues, muidugi eemal majast. Ma ei väidagi, et meie pole selles juhtunus süüdi, jah, ka meie käitusime valesti, aga siiski olen ma siiani imestunud nende meeste käitumise üle, nagu milleks loopida ajsu ja seejärel inimesed majja kinni naelutada? Me pääsesime väga ilusti välja, Annika jõudsis kenasti paar päeva hiljem lennukile ja pealekauba saime ilusad pildid ja võimsa mälestuse, mida vanaduspõlves lastelastele rääkida, võib-olla:)

Photos by Mariann Hobustkoppel